SISUKORD REPLIIK. HEIDO OTS. Vahemärgireeglite muutmise vajadust. ei maksaks üle tähtsustada 58 RAAMATUID

Transcription

1 Keel ja Kirjandus Tbpoloogilised paroodiad Orase Shelley Koodivahetusuuringutest 15 aastat keeleseadust Suvised keeleteaduskonverentsid Meistritöö kõnetehnoloogiast Helmi Neetar 70

2 SISUKORD REIN UNDUSK. Tammsaare topoloogilised paroodiad: "Põrgupõhja uus Vanapagan" ANNE LANGE. Orase Shelley ANNA VERSCHIK. Koodivahetus meil ja mujal MART RANNUT. 15 aastat keeleseadust REPLIIK HEIDO OTS. Vahemärgireeglite muutmise vajadust ei maksaks üle tähtsustada 58 KOLLEEGIUM: Mati Erelt, Tiit Hennoste, Rutt Hinrikus, Arvo Riikmann, Hasso Krull, Valter Lang, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Peeter Päll, Raimo Raag, Rein Raud, Kristiina Ross, Jüri Talvet, Ülo Tedre, Peeter Torop, Jaan Undusk, Ulo Valk, Mart Velsker, Tiit-Rein Viitso, Ülle Viks, Haldur Õim. TOIMETUS: Mart Meri (peatoimetaja), RAAMATUID KÄRT HELLERMA. Baturini romantilised absoluudid 60 EERIK TEDER. Sisukad kultuurikillud 63 MEELIS MIHKLA. Kõnetehnoloogiat edendades 65 RINGVAADE VAINO VAHING. Undi mõttelugu 68 PIRET NORVIK Exegi monumentum. Helmi Neetar ILONA TRAGEL, KAJA KÄHRIK, HALDUR ÕIM. Kaheksas kognitiivse keeleteaduse maailmakonverents 71 MALL LAUR. Kommunikatsioon, kultuur, teadmine 74 MALLE SALUPERE. Kolmandad Puškini lugemised Tartus 77 SUMMARIA 80 Tiina Hallik (tegevtoimetaja), Väino Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), Г EESTI" 1 RAHVUSRAAMATUKOGU Reet Sepp (tehniline toimetaja). Toimetuse aadress: Roosikrantsi 6,10119 Tallinn. Telefonid , Faks e-post: kk@eki.ee Trükkida antud Trükiarv 900. Trükikoda Pakett. Laki 17,12915 Tallinn. Telefon Kaanel: Peeter Ulas. Illustratsioon Mati Undi miniatuurile "Orfeus" (1970). Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America) andmebaasi ja Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbibliograafiasse Linguistic Bibliography. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. Keel ja Kirjandus Perioodika AS

3 Keel ja Kirjandus 1/2004 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLVI1 AASTAKÄIK TAMMSAARE TOPOLOOGILISED PAROODIAD: "PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN"* REIN UNDUSK Võrreldes Anton Hansen Tammsaare viimast suurteost "Põrgupõhja uus Vanapagan" tema varasemate maa-aineliste romaanidega, pean silmas eeskätt "Kõrboja peremeest" ja "Tõe ja õiguse" I osa, võib täheldada üht huvitavat muutust teksti ruumiskeemis: seal, kus varem asus parem, on nüüd vasak pool, asjad, mis varem paiknesid ülal, on nüüd sattunud alla. Ja ses mõttes tuleks möönda, et Iise Lehiste poolt "Põrgupõhja uuele Vanapaganale" antud määratlus pahupidipööratud lunastuslugu peab paika ka teose topoloogilise struktuuri seisukohalt. Romaani tähelepanelikumal vaatlemisel selgub ometi, et pahupidipööratus on selle tekstimaailma pigem aktsidentsiaalne kui essentsiaalne tunnus: Tammsaare eesmärgiks pole mitte lihtsalt kõike pea peale pöörata, vaid demonstreerida asjade olemuslikku samaks jäämist nende sattumisel iseenda peegelpilti. Erinevalt Vargamäe Andresest orienteerub Põrgupõhja Jürka vasaku käe järgi, kuid selle nihkega pole Jürkast saanud Andrese antipoodi. Ei või ju Vanapaganale süüks panna seda, et ta on pärit põrgust ning oma kodu kaitsmise nimel ihkab õndsana taevasse pääseda. Seetõttu ei tahaks ma ka kuidagi olla päri I. Lehistega, kui ta oma järgnevas selgituses kaldub pahupidipööratust tõlgendama läbinisti pessimistlikus võtmes: "Seda peangi silmas pahupidipööratud lunastusloo all: Vanapaganast saab inimene, ent mitte selleks, et patuseid päästa, vaid selleks, et tagada, et nad nagu varemgi põrgusse läheksid." 1 Vastupidi, * Artikli aluseks on ettekanne A. H. Tammsaare 125. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil "Tammsaare - aegumatu aare" (31. I Tallinn). 1 I. Lehiste, Tammsaare, Kangro ja Vanapagan. -ЩЩШИИiste, Ktel kirjanduses. Koost. J. Ross. Eesti mõttelugu 36. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 231. RAHVUSRAAMATUKOGU 1 Keel ja Kirjandus nr

4 Vanapagan tuleb maale nimelt eesmärgiga päästa inimesed. Romaani hiljem avaldatud proloogis annab Peetrus Vanapaganale selgelt mõista, et kui Vanapagana käik maa peale peaks ebaõnnestuma ja tal õndsaks saada ei õnnestu, tunnistatakse inimsugu jumala poolt läbikukkunuks ning lastakse hävineda. Valida on seega jäetud kahe võimaluse vahel: kas maailm ühes inimese ja põrguga või maailm ilma põrguta, kuid ühtlasi ilma inimeseta. Leian, et romaani kui terviku mõistmise huvides on väga oluline tähele panna, kuidas pahupidipööratud maailmas ei ole tegelikult mitte midagi muutunud. Jürka ajab põrgu abil sama asja, mida Andres ajas jumala abil. Elukutselise dialektikuna pidas Tammsaare inimeseks olemist ametiks, kus ülesanne on saada selleks, mis ei olda - küsimus, kas keegi ammutab usku eneseületuseks mõttest oma taevasele või põrgulikule kodule, on teisejärguline. "Põrgupõhja uue Vanapagana" aegruum Tõsiasjas, et "Põrgupõhja uues Vanapaganas" on asjad oma koha vahetanud, ei saa olla kahtlust. Kui "Tõe ja õiguse" alguses kirjeldatakse Andrese ja Krõõda tulekut Vargamäele, ütleb tekst, et Aaseme all tee kaheks minnes pöördus hobune ilma juhatuseta paremat kätt. Põrgupõhja vastseid asukaid Jürkat ja Lisetet õpetab Kaval-Ants seevastu järgmiste sõnadega: "Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte õtse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on õtse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on." 2 Lisaks parema ja pahema poole vahetusele pangem tähele siin kaht asja. Esiteks, Kaval-Ants teeb selgeks, et otsetee pole mitte see, mis läheb õtse, vaid see, mis teeb käänaku pahemale. Teiseks, Ants ütleb, et too kura kätt pöörduv tee on juba endise Vanapagana poolt ette tallatud, kust järeldub, et Jürka pole mitte esimene ega ilmselt mitte sugugi tõelisem Vanapagan kui kõik varasemad. Sotsiaalset mälu rakendades konstrueerib Kaval-Ants Jürkale mineviku, mis peab aitama tõrjuda võimalikku mõtet Jürkast kui tegelikust Vanapaganast. Oma positsiooni on samuti vahetanud mõisted "all" ning "ülal". Andres ja Krõõt asuvad uude kodusse tulles Vargamäe/e, Jürka ja Lisete aga Põrgupõhja. Ka "Kõrboja peremees" algab tulekuga ning tulijaks on sedakorda Katku Villu, kelle elumõtteks saab Kivimäe kividest puhastamine; lõpu sellele ettevõtmisele teeb saatuslik õnnetus jaanilaupäeval, mil Villu vigastab oma paremat kätt. Oskar Looritsa väitel on põhi kui ilmakaar saanud oma nime põhjast kui aluspinnast - nõnda oli põhjatähe algseks tähenduseks Grundstern. 3 Ka antud kontekstist lähtuvalt vastandub "Põrgupõhja uus Vanapagan" varasematele romaanidele: asetsevad ju allilm ja põrgu eesti rahvausundi järgi sagedasti põhjas, kuna Kõrboja Villu unistus Kivimäest oli selgelt lõunasuunaline. 4 2 A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan. Tartu: Noor-Eesti, 1939, lk O. Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Skrifter utgivna av Kungl. Gustav Adolfs Akademien för Folklivsforskning, nr 18:1. Lund: Carl Bloms Boktryckeri, 1949, lk O. Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens III. Skrifter utgivna av Kungl. Gustav Adolfs Akademien för Folklivsforskning, nr 18:3. Lund: Carl Bloms Boktryckeri, 1957, lk Vt Villu mõtisklust: "Ikka enam ja enam hakkas ta oma pead murdma, et miks või kust on saanud Kivimäe oma kivid ja mulla, kuna muidu silma puutub aina liiv ja liiv. Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad 2

5 Nii "Tões ja õiguses" kui ka "Kõrboja peremehes" on ruumikategooriad allülal ning vasakul-paremal suhestatud otseselt ajakategooriatega minevik-tulevik. Anna on see, kes "Kõrboja peremehes" kehastab minevikku ja kes romaani topoloogilises süsteemis seostub järjekindlalt järve ning maapinna nõgusate vormidega. Kui Andres ja Krõõt paremale pöördudes Mäele tõusevad, ei tea nad veel, et lisaks võitlusele maaga saab nende elu igapäevaseks osaks heitlus Pearuga, kes elab Orus ja on kohal juba enne neid. Oma esimestes sõnades Andresele identifitseerib Pearu end mineviku jõuna, kes elab üle Andrese tulevikuplaanid: "Olin enne sind, ja jään pärast sind kua. Olen ja jään." 5 Selsamal Andrese ja Pearu esimesel kohtumisel mängitakse tegelikult läbi ka Andrese kui jumala- ning Pearu kui kuradisulase rollid. "Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu." "Kolme armastab jumal: kolmas jääb," ütles Andres. "Või kolmas jääb!" osatas Pearu jällegi. "Mina jään kua. [ ] Olen ja jään. Minu vastu põle veel ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas." "Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu." 6 Järgides "Kõrboja peremehe" ning "Tõe ja õiguse" loogikat, peaks seega vasakule pöörduv ja Põrgupõhja tulev Jürka kehastama minevikku ning muutuma samuti nagu Anna ning Pearu takistuseks neile, kes maise mäletamise asemel eelistavad taevasse viivat tööd. Paraku eelistab Jürka just seda viimast ning inimlik mälu puudub Jürkal juba põhjusel, et ta tuleb otseteed põrgust. Mälu kannavad romaanis hoopiski Kaval-Ants ja ühiskond, kes mäletades eelmist Vanapaganat ei suuda uskuda praeguse Vanapagana tõelisusse. Kaval-Ants on ka abimeheks, kelle näpunäited Jürka luuletab võimudele ette selle minimaalse mineviku, mis on nõutav tema vastuvõtmiseks inimühiskonda; kõik ametnike ootamatud huvipuhangud aga pareerib ta edukalt Antsu soovitatud toposega: "Ei mäleta. Eit mäletas, aga tema on surnd." Loomulikult võib vastu vaielda ja öelda, et Jürka äraspidine liikumissuund võrreldes Andresega ei ole tähenduslik, kuivõrd määratlused Põrgupõhja ning kura kätt esinevad selles romaanis nimedena, millel puudub igasugune selge ruumiline konnotatsioon. Maastikku kui sellist "Põrgupõhja uues Vanapaganas" ju praktiliselt ei kujutata ning seetõttu jääb ka ebaselgeks, kus Põrgupõhja tegelikkuses ikkagi asub, s.t kas ta paikneb ka füüsilises mõttes kuskil allpool nõgumaal, nagu olid seda kindlasti Kõrboja järv ning Oru talu. Vladimir Macura on öeldnud, et "Põrgupõhja uues Vanapaganas" on tegemist absoluutselt tühjaks muutunud ruumiga, kus pole jälgegi alles "Kõrboja peremehele" nii omasest looduse ja inimese hingestatud kooselust. 7 Tõepoolest, ka tõusmised ja laekumised "Põrgupõhja uues Vanapaganas" leiavad aset pigem sõnades kui reaalsel maastikul, nad on esitatud pigem paradokside kui füüsilise liikumise kujul. Kaval-Ants on veendunud, oma jooksu uued seljandikud... Tähendab, Katku Kivimäe seljandik peaks kuuluma suguluse poolest mitte oma lähedasse liivanõmme, vaid tema hõimud asuvad üle raba lõuna pool..." (A. H. Tammsaare, Kõrboja peremees, Tallinn: Maa, 1922, lk 25.) 6 A. H. T a m m s a a r e, Tõde ja õigus I. Tartu: Noor-Eesti, 1926, lk A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I, lk V. Macura, Kaks maastikku põrguga. - Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Koost. E. Treier. Tallinn: Olion, 2001, lk * 3

6 et ajal, mil kogu maailm käib tõusuteed, peab tõusma ka Põrgupõhja: "Pea meeles [Jürka - R. U. ], mis ma sulle ütlen: kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga Põrgupõhja, sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla." 8 Äraseletatult tähendavad Kaval-Antsu sõnad, et kerkima peab Põrgupõhja rent ning laenukoormus ja et Vanapagan lõpuks Põrgupõhja kohast üleüldse sunnitud on loobuma, saades lahke soovituse tulla vanaduspõlve veetma Kaval-Antsu juurde. Samas tuleb tähele panna, et kui Kaval-Ants treib oma sõnaosavuses valmis kimäärse reaalsuse, kus füüsiline kohatus ja verbaalne substitutsioon, s.t valetamine, on muudetud ohjeldamatu kasuahnitsemise vahendiks, siis tundub meile Vanapagan elavat reaalsuseta sõnamaailmas üksnes põhjusel, et ta tuleb teispoolsusest. Jürka ei parodeeri kristlikku ülestõusmisdogmat, kui lausub ametnikele, kes leiavad Lisete väljakaevatud kirstust kivid ja mulla, et tema eit on üles tõusnud ja läinud otseteed põrgu. Jürka räägib - vähemasti romaani loogikat arvestades - tõtt. Vanapagan ei ole nominalist nagu Kaval-Ants, vaid realist selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ainult et reaalsus, milles Vanapagan elab, ei ole mahutatav siinsesse maailmaruumi. Seepärast väidan ma ka, et Jürka pöördumist Põrgupõhja ning kura kätt tuleb vaadelda ühenduses keelefilosoofiliste argumentidega, millel oli kindel koht juba Tammsaare varasemate maa-aineliste teoste topoloogilises mudelis. Jürka kui realist "Kõrboja peremehes" laseb Katku Villu endale kuuli pähe vahetult pärast seda, kui Anna on Villule järve ääres üles tunnistanud, et too lapsepõlves tema jalga nõelanud uss oli tegelikult ork, millele Anna oli andnud meelevaldselt ussi nime. See jaanilaupäevasele parema käe vigastamisele järgnev ülestunnistus frustreerib Villu lõplikult ning paneb romaani topoloogilises süsteemis maksma järvejõud mäejõudude üle. Ilmselt on Anna ja Villu juhtum sobiv lähtematerjal psühhoanalüütilisele tõlgendusele, kuid arvan, et Tammsaare loomingu seisukohalt on otstarbekas rõhutada eeskätt selle juhtumi semiootilist tähendust. Sest siin avaneb ilmekalt Tammsaare meestegelaste mäe-võitluse veidi varjatud, kuid väga oluline tahk: nimelt, mäkke tõustes võitlevad need mehed küsimusega, kuidas siduda keelt reaalsusega. Oma ülestunnistusega tõestas Anna Villule, et keel on meelevaldne märgisüsteem, kus asjade ning nende tähistajate vahel ei eksisteeri kindlaid seoseid. Kõneleja võib märke ja asju suvaliselt kokku viia ning sundida seeläbi kuulajat oma tahte järgi tegutsema. Vahetades orgi hetke meeleolu ajel ussiga, sundis Anna Villut imema oma jalast verd. Anna tõestab, et mälestus, mida Villu tollest Kõrboja järve ääres asetleidnud juhtumist on kogu senise elu endas kandnud, oli tema poolt lavastatud. Haaranud tol korral verbaalse initsiatiivi, sai Anna Villu mineviku ja mälestuse enda valdusse. Jääb mulje, et too kummaline psüühiline seisund, milles Tammsaare meestegelased end tihti leiavad ja mis sunnib neid endile kuuli pähe laskma või end nööri õtsa riputama, on põhjustatud just sestsamast avastusest, et keel, mida nad kõnelevad, pole nende oma, et mälestused, mida nad mäletavad, ei kuulu neile. Tundes end krooniliselt siinmaailmas hiljaks jäänuina, on Villu ja tema saatusekaaslased võimetud vältima eksistentsiaalset norgu, sest nende keel näib elavat iseseisvat minevikulist elu lahus reaalsusest. Ülesanne, mis lasub 8 A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan, lk

7 kõikide Tammsaare õnnestunud või ebaõnnestunud mäkketõusjate ees, on õppida unustama, ning taastada tegevuslik side keele ja reaalsuse vahel: võime uskuda asjade tegelikkusse on võrdelises sõltuvuses oskusest unustada tegevuse kaudu enneolnut. Võrdleksin maailmavaatelises plaanis mainitud ülesannet Friedrich Nietzsche tõdemusega, et unustamine on inimese plastiline jõud, mille abil teisendatakse ning samastatakse võõrast ja kauget, ravitakse oma haavu, asendatakse seda, mis on kaotatud, kujundatakse katkiläinud asjadest uusi vorme. 9 Ajaloo üleküllus sandistab inimese, sest ajalugu varjab ainulist ning takistab uskumast individuaalsuse sündi. Uskuda suudab Vanapagan, aga mitte Kaval-Ants ja ühiskond. Uskuda üritab Kivimäe kivide näol Katku Villu, aga mitte Kõrboja Anna. Jürka realistlikkusel on oma argimõistuslik ning keelelis-filosoofiline avaldumisvorm. Ühelt poolt on Jürka realist, kuivõrd ta näitab üles tõelist andetust valetamises ning tema esimeseks katsumuseks teel inimühiskonda on õppida rääkima seda, mis ta ei ole. Samuti näib Jürka väärtustavat elus eelkõige omaenda kätetööd, mitte majanduslikult tulusat tootmissuhet. Teiselt poolt kätkeb Jürka realistlikkus endas maailmavaatelist hoiakut, mille juured ulatuvad keskaegse nominalistide ja realistide tülini. Teatavasti eitasid nominalistid üldmõistete (universaalide) igasugust objektiivset sisu, pidades ainuvõimalikuks lähtumist üksiknähtusest, kuna realistid olid seisukohal, et üldmõisteil on reaalne ja iseseisev tähendus, mis ei sõltu inimese tunnetuslikust tegevusest. Kõnealusel vaidlusel oli ka oma teoloogiline taust. Järjekindel nominalistlik lähenemine viis tõdemuseni, et jumal-isa kui looja ja tema poolt maale saadetud jumal-poja kui lunastaja vahekorda pole võimalik vaadelda konsubstantsiaalse (samaolemusliku) suhtena, vaid jumala kolmainsuslike hüpostaaside näol peab olema tegemist kolme iseseisva jumalaga (Roscelin). Siit tulenes nominalismi vaieldamatult ketserlik alatoon. Antud kontekstis väljendub Jürka realistlikkus tõsiasjas, et ta väidab ühendavat endas kaht Vanapaganat: inimliku persoonina on ta Põrgupõhja peremees Jürka, kes asetub ühte ritta kõikide varasemate Põrgupõhja talu peremeestega, kuid lisaks sellele kinnitab Jürka end olevat ka tõelise põrgu peremehe. Teiste sõnadega, Jürka postuleerib, et maapealsest Põrgupõhja talust ja tema peremehest (kui üksikust) viib olemuslik sild maa-aluse põrgu ja Vanapagana (kui üldise) juurde. Sellel konstruktsioonil rajaneb tegelikult Jürka kogu vaimujõud: uskudes kaitsvat oma kodu maa peäl, usub Jürka kaitsvat oma kodu põrgus. Ühtlasi kehtib selle suhte ümberpööratud kuju, sest inimkond, kes ei suuda uskuda Jürka kui Vanapagana tegelikkusse, suudab sama vähe uskuda jumalasse ning kaitsta oma eksistentsi maa peäl. Et nominalismi ja realismi on ka nimetatud vastavalt Aristotelesest ja Platonist alguse saanud keelekäsituseks, võiksime Jürka veendumust kahe Põrgupõhja kokkukuuluvusest pidada tema platonistliku eluhoiaku avalduseks: osake põrgu ideest- selle olemusest - on kätketud ka maapealsesse Põrgupõhja tallu; töötamine siinses Põrgupõhjas aitab päästa Jürka kodu sealpoolsuses. Täpsemini aitab meil Jürka ning maailma vahelist konflikti määratleda Ernst Cassireri läbi teadusloos tuntuks saanud funktsiooni ja substantsi vastandus ("Substanzbegriff und Funktionsbegriff, 1910), kuigi siinse kirjutise rõhuasetus on küll pigem vastupidine E. Cassireri omale. Teatavate mööndustega võime öelda, et nominalistlik lauseloogikale orien- 9 F. Nietzsche, Unzeitgemässe Betrachtungen II. Vom Nutzen und Nachteil der Historie far das Leben. - F. Nietzsche, Unzeitgemässe Betrachtungen. Leipzig: Alfred Kroner Verlag, 1930, lk

8 teeritud mõtteviis toetab funktsionaalset lähenemist keelele, kuna realistlik rõhuasetus mõisteloogikale on substantsiaalse keskendatusega. Funktsiooni ja substantsi põhiline vastuolu seisneb selles, et funktsioon kui suhteväärtus kahe või enama olemuse, s.o substantsi vahel eirab viimaste iseseisvat olemisväärtust: tähtsustades üksnes asjade omavahelist suhet, on funktsiooni seisukohalt kõik olemused asendatavad. Vastupidiselt substantsi tunnetusele, mis realiseerub alati eksistentsiaalse kohtumisena "teisega", on funktsioon oma sisult monoliitne, sest ta ei saa aktsepteerida "teise" - kui substantsi iseseisva tahteja põhitunnuse - olemasolu. Seda tehes funktsioon lihtsalt minetaks oma võime käituda tema endana. Alates Descartes'ist mehhaanilise funktsionaalsuse võrdpildina filosoofias kinnistunud masinakujutelm (machina mündi) on selle illustratsiooniks: ka kõige täiuslikum masin peab enese jaoks välistama imede sfääri, mille tunnetamine kuulub üksnes inimvaimu kompetentsi. Et igasugune substantsi kogemine leiab aset niisiis ühe maailma kohtumisel teisega, on arusaadav, et Descartes'i ajalooline piiri tõmbamine keha (res extensa)}& vaimu (res cogitans) vahele ühes nende sõltumatuse allakriipsutamisega tingis funktsionaalse lähenemise populaarsuse tema mõttejärglaste seas. Selle tulemusena ei muutunud mitte ainult inimese suhe jumalaga, vaid ka inimese vahekord kuradi kui (langenud) ingli ja vahetalitajaga siin- ning teispoolsuse vahel. Nagu selgitab Wilhelm Schmidt-Biggemann, maailmas, kust transtsendentne tahe on kõrvaldatud ning mõtlemine ise allutatud deduktiivse funktsionaalsuse reeglitele, ei saa olla kohta enam ei jumalal ega kuradil: sellises maailmas valitseb mudelisisene, immanentne seaduspärasus, mis välistab teise juhusliku sekkumise asjade kulgu. 10 Masin vabastab inimese ettearvamatuse painest, kuid raskendab kardinaalselt inimese suhtlust tundmatuga, saades tihti ise terroristliku vägivalla põhjustajaks. Siit omakorda järeldub, et jumal ja kurat on korrelatiivsed entiteedid, kes säilitavad reaalse suhte maailmaga nii kaua, kui seal säilib tunnetuslik vajadus substantsiaalse teise järele. Jürka kompromissid Antsuga rendisuhete osas kujutavad endast Jürka sobitumist Antsu pakutavasse funktsiooni, mille eesmärgiks on järjest suureneva majandusliku kasumi tootmine. Ja pole mingit põhjust heita Jürkale ette lühinägelikkust, sest tänu Antsule saab Jürka teha Vanapaganana maa peäl tööd, uskuda hinge õndsaks saamisse ning oma kodu (põrgu) säilimisse. Antsu funktsioon ja tema masinad annavad Jürkale võimaluse о 11 a - ning loota tema enda, jumala ning maailma pääsemisse. Probleem johtub tõsiasjast, et kui funktsioon on huvitatud Vanapagana olemisest üksnes lülina planeeritavas kasumiahelas, siis kuradi, jumala ning maailma pääsemine on seatud sõltuvusse sellest, kas Vanapaganal õnnestub maa peäl olla Vanapagana endana. Teiste sõnadega, määravaks osutub see, kas Jürka suudab ühitada nime ja olemuse, siin- ja teispoolse Põrgupõhja. Täites oma rolli Antsu tootmismasinas, s.o olles Põrgupõhja talus Vanapagan, usub Jürka end teenivat maailma substantsiaalsust; traagiline tõsiasi, et tal tuleb olla üks paljudest eelnevatest Vanapaganatest, saab Jürkale selgeks alles siis, kui ta on sunnitud oma koha Antsu funktsioonis loovutama järgmisele 'Vanapaganale". Jürka destruktiivne vihapurse romaani lõpus on niisiis selle transtsendentse, mudelivälise tahte ilminguks, mida funktsioon oma võimetuses iseenda raamidest üle astuda püüab alati taandada isetuks suhteväärtuseks. 10 W. Schmidt-Biggemann, Maschine und Teufel: Jean Pauls Jugendsatiren nach ihrer Modellgeschichte. Freiburg-München: Verlag Karl Alber, 1976, lk 22. 6

9 Jürka kui Vanapagana paradoks on selles, et pretendeerides päris kuradi tiitlile, puudub tal tegelik soov saata korda kurja, kuna tõelist kuratlikkust näitab üles hoopis Kaval-Ants. Matthias Johann Eisen on selle, juba Vanapagana rahvajuttudes sisalduva tegelikkuse paradoksi võtnud kokku sõnadega: "Ei ole vanapagan saatan, vaid Hans. Ta teod vajutavad talle saatana pitseri õtsa ette. Rahvas on tegelaste nimed ära vahetanud. Õieti peaks Hans vanapagana nime kandma ja vanapagan Hansu nime." 11 Kui Jürka on kurat olemuselt, siis Ants on seda oma tegudelt. Et eesti rahvausundis esineb Vanapagan algselt üsnagi heasoovliku surnuna 12, kelle ühtesulamine kristliku kuradiga on hilisem pärand, võiks seda paradoksi vaadelda ka kui konflikti vana pagana - s.o tõelise paganausu esindaja - ning ristiusu pedantse keelekasutaja vahel. Nagu möönab M. J. Eisen, on need Vanapaganajutud ju omamoodi "keeleharjutuse kooliks" ning Ants omamoodi keelekuradiks, kes idiomaatilisi väljendeid ("roogi lapsed puhtaks") otsesõnaliselt tõlgendades Vanapagana keele tema enda vastu pöörab (roogib Vanapagana lapsed puhtaks, s.o tapab nad). Sellise manipulatsiooni tulemusena muutub Antsu abivalmidus alatasa füüsiliseks jõhkruseks, mis õigustab end teisele suu peale näitamisega. Verbaalne minimalism, kus näpuga tähti torkides lastakse keele fraseoloogia läbi ratsionalistliku mürgisõela, on Antsu kuratliku käitumise lätteks, kuna Jürka olemuslik kuratlikkus avaldub tegevusena, milles jumal ja tema antipood on minetanud oma põhimõttelise erinevuse. Võime niisiis nentida, et "vasakuga" märgistatud Kõrboja Anna ning Oru Pearu esindavad tinglikkusele ja mängule orienteeritud keeletunnetust, paremale pöörduvad Villu ja Andres aga taotlevad keelemärkide suhestamist reaalsusega. "Põrgupõhja uues Vanapaganas", kus ruum on ümber pööratud, on vahetatud ka rollid: semiootilist realismi taotleb hoopiski pahemale ja põhja pöörduv Jürka, märgilist ambivalentsust aga Kaval-Ants. Tammsaare tekstidest väljakooruvale topoloogilisele mudelile sekundeerib ilmekalt Juri Lotmani ettekujutus bipolaarsest kultuuriruumist, kus valitseb pidev antagonism vasak- ja parempoolsete semiootiliste jõudude vahel. Vasakpoolsusega seonduvad J. Lotmanil märksõnad nagu orienteeritus keelemängule, tekstivälise reaalsuse eitamine, keelemärgi subjektiivse iseloomu rõhutamine ja märgiline tinglikkus; "parempoolsed" tekstid seevastu paistavad silma mittediskreetsusega, on orienteeritud reaalsusele ning väldivad nii tinglikkust kui ka subjektiivsust. 13 Täpselt samuti nagu noore õppiva indiviidi vastas asuv "võõras sõna" (keel) täidab reaalsusest lahutatud kogemuste varamu rolli, toimib J. Lotmani arvates tüüpiliselt vasakpoolsena kultuuri mäluarhiiv, kohtudes kultuuri modernistlike suundumustega. 14 Kuigi J. Lotman toetub siinkohal neurofüsioloogilistele eksperimentidele ja seega käib sõna otseses mõttes jutt aju vasaku ja parema poolkera erinevatest funktsioonidest, mis kultuuri semiosfääris justkui oma peegelduse leiavad, on tema teooria Tammsaare topoloogilise mudeli eksegeesina igatahes paeluv. Jürka ja neljas dimensioon Tammsaare varasemate tekstide fiktsionaalses maailmas ei kohta me sagedasti mitte ainult enesetapjaist meestegelasi, vaid ka mehi, kes sooritavad mõrva. Ja millegipärast tundub, et need rituaalsed mõrvad on Tammsaare 11 M. J. E i s e n, Hans ja vanapagan. - Eesti Kirjandus 1909, nr 4, Lk O. Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens I, lk Ю. M. Л от M а н, Асимметрия и диалог. - Ю. М. Лотман, Избранные статьи. Том I. Статьи по семиотике и типологии культуры. Таллинн: Александра, 1992, lk Ю. М. Лотман, Асимметрия и диалог, lk

10 kujutluses arhetüüpiliseks teoks, millega mehed püüavad vabaneda neid kummitavast mineviku taagast. Mõrv oleks justkui katse saata korda tegu, mis asub absoluutses olevikus ja mida mitte ükski Kõrboja Anna ülestunnistus ei saa muuta enam olematuks ega naeruväärseks. Siinjuures näib Tammsaarel olevat ka väga täpne ettekujutus, kuidas neid mõrvu tuleb korda saata. Kui pussiga astuvad üles ärplejad ja muidumehed, siis need, kel tõsiselt nõuks võetud mäkke tõusta, surmavad kaika- või nuiahoobiga pähe. Teiseks, mõrv tuleb ideaalis sooritada nii, et see jääks saladuseks, ning pähelööja kohuseks on kindlameelselt vaikida ka siis, kui ühiskond tõe teadasaamiseks haua avab ja temalt faktide ette seatuna ülestunnistust nõuab. Sest too mõrv on eeskätt sõjaretk ühiskonna ja tema mälu kummardajate vastu ning vaikimine on pähelööja unikaalseks šansiks olla tõe valdaja. Pähelöömise motiiv on olulisel kohal ka "Põrgupõhja uues Vanapaganas", kuid jällegi n-ö pahupidi pööratud vormis. Eelistades ise reeglina tappa tulega, kasutab Jürka väidet endale pähelöömisest selleks, et ühiskonda sisse pääseda. Nimelt, Jürka lausub võimudele, seda muidugi mõista Kaval-Antsu soovitusel, et ta on tulnud Venemaalt, kus talle raske asjaga pähe löödi, mille tõttu ta suurt midagi ei mäleta ja mis peaks ametnikele ära seletama ka tema oskamatuse kõnelda vene keelt. Romaanis järgneb pea kahel lehel satiiriline kirjeldus Euroopa ja Ameerika vahelisest diskussioonist teemal, kas pähelöömise tagajärjel võib inimene kaotada mälu. Kui Tammsaare varasemad meestegelased lõid pähe eesmärgil tõkestada feminiinne enneolnu ja mälu prioriteet, siis põrgu peremees Jürka kasutab pähelöömist selleks, et muuta usutavaks iseenda mälutus ja sel teel ühiskonda sisse lipsata. Mitte vähem kõnekas pole teine Jürkaga seotud pähelöömise lugu romaani lõpul. Jürka kõrbenud surnukeha lahates jõutakse järeldusele, et Vanapagan "pidi hukkuma ei tulest, veest ega kuulidest, vaid hoobist pähe". 15 Ja jälle loeme mitmel lehel deskriptsiooni sellest, kuidas ühiskond juurdleb tagajärjetult hoobi andja ja andmisviisi üle. Niisiis Jürka tuleb ühiskonda ja lahkub sealt tänu kujuteldavale löögile pähe, kuivõrd see kujutlus muudab Vanapagana aktsepteeritavaks sotsiaalse diskursi seisukohalt. Üsna romaani algul sooritab Vanapagan kaks mõrva, ühe füüsilises, teise pigem psühholoogises mõttes. Leides öösel sulase juurest oma naise Lisete, põletab Jürka sulase heinaküünis ära, seejärel hülgab varsti ka lastetu Lisete, kes peatselt oma õtsa leiab. Nagu kogu Vanapagana tegevus, on need mõrvad ajendatud Jürka õndsuse ideest, millel on kaks külge. Esiteks, Jürka usub end õndsaks saavat põllutöö läbi, mispärast nõuab, et tal oleks koht, s.o Põrgupõhja, kus tööd teha. Antsu salakavalus ei saa Jürkale mõistetavaks enne, kui ta Põrgupõhja kaotab, sest Ants on tema silmis tööandja, kes võimaldab Põrgupõhja talu pidada. Pangem tähele, et Jürka tuleb Põrgupõhja mitte ainult ilma mäluta, vaid vastupidiselt Andresele ka ilma igasuguse maise varata. Ja nii nagu Kaval-Ants annab Jürkale ühiskonna silmis nõutava minimaalse mineviku, annab ta Jürkale ka põllutöö alustamiseks vajamineva minimaalse algkapitali. Ainult et see algkapital on otsatult paisuma hakkav rendisuhe, mis Jürka kohatuks muudab. Jürka õndsuse idee teiseks punktiks on, et tal peavad olema järeltulijad, ja mainitud kaks mõrva sooritab tajust sellest punktist lähtuvalt. Ühiskond, kes lapsi saada ei taha ja õndsusesse uskuda ei suuda, astub siin jällegi üles oma tavapärases detektiivi rollis, ning, tuleb tunnistada, Jürkal tekib isegi raskusi, et oma mõrvategusid saladusse jätta. Jürka naelutab pikkade naeltega kinni Lisete kirstu, 15 A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan, lk

11 kuid ühiskond kaevab selle päevavalgele ja avastab seal olevat üksnes kivid ja mulla. Kevadise jääsulamise aegu leitakse Põrgupõhja metsast inimluud ning taas käivitub juurdlus. Siiski on Jürka vaikimisülesanne mõnevõrra lihtsam varasemate mäkketõusjate omast, sest erinevalt neist kui inimsoo esindajaist on Jürkale kui teispoolsusest tulnule lubatud veidi rohkem. Jürka saab avatud kirstu ääres öelda, et eit on läinud ära põrgu, ja kui küsitakse, miks Jürka teda otsima ei läinud, saab Vanapagan vastata, et põrguteel jälgi ju ei ole. Teel, kuhu ei jää jälgi, pole ka minevikku, mida uurida. Jürka kaotab romaanis enamiku oma lastest ja neist mitme surma põhjustajaks on otseselt või kaudselt Kaval-Antsu pere. Noore Jürka saatus ja vahekord Antsu tütre Eleonorega meenutab väga Katku Villu elukäiku. Antsu juures töötades lõikab masin noorel Jürkal parema käe otsast, seejärel poob ta end üles ühel ööl pärast vestlust Eleonorega. Masin on "Põrgupõhja uues Vanapaganas" läbivalt Kaval-Antsu atribuudiks, kuna Tammsaare varasemates tekstides seisab masin tavaliselt selle vasakpoolse ja feminiinse semiootika teenistuses, mis on huvitatud meeste keelelise realismi hävitamisest. Huvitav on ka mainida, et kui loomadest on Põrgupõhja Jürka tähtsaimaks saatjaks kass, siis näib Kaval-Ants olevat pärinud varasemate naiste koeraarmastuse. Meenutagem siin Antsu vaimustuspuhangut koeranäituse järel ning tema nii kummaliselt tuttavaina kõlavaid sõnu "tunned koeri, tunned ka inimesi". 16 Tuttavad on need sõnad seetõttu, et nad kuuluvad Kõrboja Anna, Põlluotsa Roosi, preili Kurella ja mitme teise Tammsaare naistegelase leksikasse, kelle "armastuse" käes mehed oma veidi salapärast koerasurma surevad. "Põrgupõhja uues Vanapaganas" pöörab Tammsaare oma varasema topoloogilise mudeli pea peale, kuid - nagu eelöelduga on püütud tõestada tegu on üksnes positsiooni vahetuste, mitte olemuslike muutustega. Kura kätt ja Põrgupõhja pöörduv Jürka on nii oma eksistentsiaalse hoiaku kui ka semiootiliste vaadete poolest seesama tulija, kes varasemates teostes pöördus paremale ja üles. Jürka sugulasteks on Katku Villu, Vargamäe Andres ja nende eellased. Kaval-Ants aga, kes Jürkale minevikku kinkides ta oma võrku üritab püüda, esindab drastilises vormis Anna ja Pearu sõnamängurlikku eluhoiakut. Väidan, et vahendiks, millega Tammsaare sellise maailma pahupidipööramise korda saadab, on teispoolsuse mõõtme konstrueerimine. See teispoolsuse mõõde on justkui neljas dimensioon, mis võimaldab meie siinses kolmemõõtmelises ruumis paiknevaid asju ümber pöörata. Teame, et kahte tahvlil vastakuti asetsevat L-tähte pole võimalik panna üksteisele peale, kui libistame neid üksnes mööda tahvlitasapinda. Küll aga võime parempoolse L-i muuta vasakpoolseks ja vastupidi, kui tõstame nad tahvlitasapinnalt välja ja libistame läbi meie igapäevase kolmemõõtmelise ruumi, s.t pöörame nad õhus lihtsalt ringi. Täpselt samuti võib arvata, et kui õnnestuks konstrueerida neljamõõtmeline füüsiline ruum, saaks ümber pöörata meie kolmemõõtmelises ruumis asuvaid objekte, näiteks muuta parema käe vasakuks ja vastupidi. Tundub, et Vanapagan täidab "Põrgupõhja uues Vanapaganas" just sellesarnast neljanda mõõtme rolli, mis lubab vahetada asjade käelisust muutmata nende essentsiaalsust. Vanapagan demonstreerib meie siinse maailmaruumi relatiivsust võrreldes kõrgemat järku ruumidega. Ühenduses Newtoni absoluutse ruumi kokkuvarisemise ja Einsteini relatiivsusteooriaga oli nn neljanda dimensiooni probleem ndatel aastatel populaarne ka kirjanike hulgas. Maurice Maeterlinckilt, kelle loomingut Tammsaare 16 A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan, lk

12 ise oli mitmel korral oma artiklites tutvustanud, pärines raamat "Ruumi elu: neljas dimensioon" ("La vie de l'espace: la quatrieme dimension, 1928), kus ta arendab julgelt hüperruumi ideed ja näib olevat veendunud, et päev, mil võime asetada parema kinda vasakusse kätte, pole enam kaugel. Küsimusele, mis saab selles hüperruumis jumalast, vastab Maeterlinck suurte müstikute eeskujul: jumal "on kõikide asjade tundmatu algus. Tundmatu on meile aga kõik, enim see, mida usume tundvat. Ja viimane on hetkel ainus tõend jumala olemasolu kohta, sest tundmatu on ainus, mis kaheldamatult eksisteerib..." 17 Kuradi muutumine neljamõõtmelises hüperruumis jumalaks on inimtunnetuse seisukohalt seega vaid kinnitus jumala absoluutse teisesuse kohta. 17 M. Maeterlinck, Die vierte Dimension. Das Weltbild des Mystikers unserer Zeit. Berlin-Leipzig: Deutsche Verlags-Anstalt, 1929, lk

13 ORASE SHELLEY ANNE LANGE Kevadel 1923 kaitses Ants Oras Tartus väitekirja Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley ("Statistiline uurimus Shelley pikemate poeemide värvinimedest"). Otsides vastust küsimusele, mis värvi on Percy Bysshe Shelley luule, teeb Oras ülikooli lõpetamisel uurimistööd, mis on võrreldav 1990-ndail aastail eesti kirjakeele korpuse baasil tehtud värvisõnavara analüüsidega. 1 Oras ei analüüsi värve matemaatiliselt, vaid need on tema jaoks stiiliteooria ja individuaalse psühholoogia probleem, s.o keele poeetilise funktsiooni ilming, "luule vahest iseloomulikumaid fenomene", nagu on väitnud Part Lias Kalju Lepiku luule vaatluses. 2 Veerandsada käsikirjalist lehekülge (u A3-formaadis) 3 on eksegeetiliselt, tekstide sisu seletamise mõttes vaoshoitud, piirdudes statistiliste tabelite lahtikirjutamise ja stiilianalüüsiga veendumuses, et värvileksika on individuaalse kujundiloome mõistmisel tundlik element. Oras võrdleb Shelley värvikasutust teiste inglise romantikute, aga ka Spenseri, Miltoni ja Tennysoni ning viimases peatükis Goethe värvisõnavaraga, kus abiks Orase juhendaja professor Heinrich Mutschmanni andmed ning "L. Francki ja H. Huscheri dissertatsioonid" (ütlemata küll, kus või millal on need kaitstud või mis on nende täpne pealkiri). 4 Shelley luule statistilist paletti kommenteerides seob Oras Shelley värviilma Zeitgeist'iga, dominandina aga huvitab teda Shelley isikupära. Luule, ja seda enam lüürilise luule tajupsühholoogilised implikatsioonid on õigustatud, arvab Oras sissejuhatuses, erinevalt näiteks värssdraama või eepose värvigammast tehtavatest järeldustest: lüürik ei sõltu sel määral nagu dramaturg süžeest ega karakterist, vaid on ennekõike oma, inspiratsioonist sündinud maailma looja. 5 Ehkki Orase värvianalüüs ei lähtu Shelley lüürilistest luuletustest, vaid poeemidest, õigustab ta end Shelley (õigupoolest iga romantiku) eripäraga, kes jääb lüürikuks ka narratiivses žanris, pannes eepilisest stiilipuhtusest hoolimata - süžeed üha katkestades - ridamisi kirja rapsoodilisi kõrvalepõikeid. Oras uurib Shelleyt bergsonlikus laadis: tema 'teadmine' Shelleyst tahab kõrvale jätta üldised teooriad ja keskenduda konkreetsele probleemile, sest kontseptuaalses keeles teadmise objekt 'tarduks'. Orasele on oluline kunst kui vaimu spontaanne eneseavaldus - loomingukäsitlus, mis talle Suitsu, Tuglase ja Jaan Oksa kriitikast kindlasti tuttav oli. "Tagantjärele mõteldes on ilm- 1 V. S а г а р i к, Värvisõnavarast eesti proosa näitel. - Keel ja Kirjandus 2001, nr 4, lk P. Lias, Punaste pihlade all. - Keel ja Kirjandus 1995, nr 10, lk Väitekiri on hoiul Tartu Ülikooli Raamatukogu dissertatsioonide kogus. 4 H. Huscheri töö puhul korrigeerib osaliselt puudujäägid Orase aastal Tartu Ülikooli toimetiste B-sarjas (XLIII, 4) ilmunud uurimus On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, kus joonealuses märkuses lk 66 on kirjas: "Professor H. Huscher oma töös Studien zu Shelley's Lyrik (1919), uurides Shelleyt statistiliselt, keskendub hoolikalt Shelley loomingu sisule ja atmosfäärile, jõudes järeldusele, et Shelley tajub maailma peamiselt liikuvuses." Huscheri väite, et Shelley on "motoorne isiksus", kellel visuaalsed detailid on vaid teisejärgulise tähtsusega, on Oras ära toonud oma aasta väitekirja alguslehel, siis seda arvamust vaidlustades. 5 A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley. Tartu, 1923, Ik 3. 11

14 ne," sedastab Aleksander Aspel, kes mõnevõrra hiljem, ja aastal viis Orase seminari tudengina kaasa tegi 6, "et Orase kunstitaju asetub üldiselt 20. sajandi vitalismi raami" 7. Shelley puhul peab see paika rohkem kui kellegi teise puhul: uurides Shelley värve, uurib Oras Shelley vaimu, Shelley vaimus aga huvitavad teda kogemuslikud fenomenid. Poeemid, kust Oras värvisõnad on kokku lugenud, 8 annavad läbilõikelise ülevaate Percy Bysshe Shelley ( ) vähem kui kümne aastaga loodud loomingust: Queen Mob (1813), Alastor, or the Spirit of Solitude (1815), The Revolt of Islam (1817), Rosalind and Helen (1818), Prometheus Unbound (1819), The Witch of Atlas (1820), Hellas (1821) ja Adonais (1821). Shelley loomingu sisukülje peält olnuks valik representatiivsem, kui kaasatud oleksid olnud ka aasta Epipsychidion ja Shelley surmatants, tema Dante-tertsiinides The Triumph of Life (1822) - isegi kui need Shelley luule värvipaletti ei oleks muutnud. Kaheksa tööd on aga üldistuste tegemiseks piisav hulk tänastegi värvisõnavara uurijate silmis: Virve Sarapiku projektis kujunes võrdlusvõimalusi tagavaks miinimumiks umbes 1500 värvisõna autori kohta vähemalt viiest teosest. 9 Sõnade arvu poolest jääb Orase andmehulk napiks: tabelis 1 on tal kokku 605 värvinimetust (neist 349 kirjeldavad spektrivärve) 57 erineva värvi tähistamiseks. Oras on materjali hulgast välja arvanud valgust/varju kirjeldavad sõnad; kuldse ja hõbedase sissearvamisel arvestab ta sõna semantikaga (vihjega kas materjalile või värvile), ka valge-musta-halli klastrites peab ta leksikaalsetest tunnustest olulisemaks semantilisi tunnuseid: nii on mustaks arvatud ebon ja inky eebeni- ja tintjasmusta tähenduses; valgeks snowy ja milky, kui on mõeldud lumi- või piimvalget. Dun (tuhm pruunhall) ja brown on klastris dull colours (tuhmid värvid) ja need on klassifitseeritud spektrivärvideks (sisaldavad punast ja kollast). Eraldi klaster on antud sõnadele, mis viitavad värvilisusele: pied (kirju, laiguline), rainbow (vikerkaarevärviline) jm. Värvide klastritesse jagamisel on Oras korranud jaotust, mida on kasutanud L. Franck oma uurimuses Goethe värvisõnavara kohta. 10 Külmi värve on Shelleyl rohkem (erandiks ainult Queen Mab, kus soojekülmi toone on vastavalt 30:19). Shelley meelisvärvid on sinine, roheline ja hall. Absoluutarvude jada on järgmine: sinine 102, roheline 98, hall 85, valge 83, punane 75, kuldne 58, must 43, hõbedane 25, purpur (purple) 19 (mis on Orasel punasest eraldi ja arvatud külmaks värviks 11 ), kirju (variegated) 14, kollane 13, tuhmid värvid (dull colours) 6 ja oranž 2. 6 M. Orav, Algus. Sissejuhatus Aleksander Aspelisse. I. - Akadeemia 1992, nr 8, lk A. A s p e 1, Ants Orase looming. Tema 60. sünnipäeva puhul. - A. A s p e 1, Kirjad Pariisist. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk Et Orase töös on mainitud ka Shelley/Ellise konkordantsi (lk 14, 15, 17), on tal ilmselt kasutada olnud Briti Muuseumi kogude pikaaegse komplekteerija Frederick Sartridge Eliise ( ) sõnaloend A Lexical Concordance to the Poetical Works of Percy Bysshe Shelley: An Attempt to Classify Every Word Found therein According to Its Signification, mis ilmus esmalt aastal; kordustrükk: New York: Burt Franklin, 1968, vt Üksnes konkordantsi põhjal, ise Shelleyt sedeldamata, ei ole Orase töö küll valminud, sest Eliise tekstikorpusesse ei kuulu näiteks Shelley The Revolt of Islam, mis on Orasele kõige rohkem värvisõnu andnud. 9 V. Sarapik, Värvisõnavarast eesti proosa näitel, lk A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik Eliise konkordantsis on purpur a colour compounded of various shades of red and blue. Vt A Lexical Concordance to the Poetical Works of Percy Bysshe Shelley: An Attempt to Classify Every Word Found therein According to Its Signification. Compiled and arranged by F. S. Ellis. London: Bernard Quaritch, 15 Piccadilly, 1892, Ik

15 Tabel 2 annab värvinimetuste esinemissageduse sõna kohta, tasandades nii poeemide erineva pikkuse, mis varieerub "Adonaisi" umbes 4000 sõnast "Islami mässu" ligi sõnani. Suhtarvude alusel kirjeldab Oras värvinimetuste kasutamist tööhaaval, väites eelnevalt oma kunstitaju üle korrates, et värvivalik sõltub esiteks tähelepanu spontaansest keskendumisest visuaalsele aistingule, teiseks kunstilistest kaalutlustest, mis detailide kuhjamisega taotleb üldise mulje loomist, ja viimaks töö üldkontseptsioonist, dramaatilisemast, filosoofilisemast või impressionistlikumast lähenemisviisist. 12 Oras järeldab statistikast: mida ideekesksem või poliitilisem on teema ("Hellas", "Islami mäss", "Kuninganna Mab"), seda vähem on värvinimetusi; mida subjektiveeritum, interioriseeritum on mõte, mida enam on idee sümboliseerimist ja looduskirjeldusi, seda rohkem värve ("Alastor"). 13 Lähtudes Shelley värvisõnade esinemissageduse märgatavast tõusust loodusluules, nimetab Oras Shelleyt ennekõike looduslüürikuks, 14 ja kui vaatluse all on visuaalne taju üksi, siis nii võib ka öelda, võttes toeks Shelley "Alastori" eessõna: välise maailma suurejoonelisus ja ilu mõjutavad sügavalt mõttelaadi. Ainult et loodus on Shelleyl tihti sümboli funktsioonis olev vaimse elu võrdpilt, ning oma "Luule kaitses" (1821) on talle oluline luule eetiline selgroog. Luule edendab inimkonna moraali {poetry acts to produce the moral improvement on man), ütleb Shelley seal, 15 ja nõnda luule pärisosa sõnastanud Shelley on looduslüüriku kõrval olulisel määral ka radikaalne reforminõudja ja oma meeleheitlikus idealismis teravalt sotsiaalne mõtleja. Teoste järel võtab Oras ükshaaval ette värvid. Talle torkavad esmalt Shelleyt iseloomustavana silma punase ja rohelise korrelatsioonid: punane kui looduses harva esinev värv "näikse iseloomustavat emotsionaalselt tasakaalutut hingeseisundit", igal juhul ei seostu see "rahuliku tajuga" ega kohta seda luuletaja enda "impressioonides"; roheline, looduse igapäevavärv, "väljendab" seevastu "tasakaalukat, rahulikku meeleolu" ja "ühtekuuluvust tavamaailmaga". 16 "Kuninganna Mabi" ja "Alastori" vastavad arvud on kontrastsed tõepoolest: esimeses on punase-rohelise esinemissagedus vastavalt 14,6 : 3,65; teises aga 9,5 : 19,0. Kronoloogiliselt tööde lõikes edasi minnes tunnistab statistika: mida hilisem Shelley, seda vähem on tal punast ja rohkem rohelist või sinist. Oras oletab, et sinisele taandatavad värvid, mis 81 korral viitavad taevale ja 27 korral merele, 17 on seotud Shelley perspektiiviga: Shelley vaatleb 12 A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik Siin võivad huvipakkuvad olla Virve Sarapiku tulemused: eesti proosa kõige värvilisem autor on Tuglas, vähe kasutavad värvisõnu Tammsaare, Kuusberg ja Ristikivi. Vt V. S а г а р i к, Värvisõnavarast eesti proosa näitel, lk A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik Tsiteeritud esseest: P. В. S h e 11 e у, A Defence of Poetry. - The Selected Poetry and Prose of Percy Bysshe Shelley. Edited by С Baker. New York: The Modern Library, 1951, Ik A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik Sinise on referentsiaalselt rühmitanud kä Ellis, kelle konkordantsis on sinine [blue] (1) taeva, (2) õhu või atmosfääri, (3) kaugete objektide, (4) mere jt veekogude, (5) taevakehade ja meteooride, (6) inimese silmade, (7) huulte, (8) laipade, (9) (looma) keele, (10) haiguse, (11) lillede ja taimede, (12) mürsusuitsu, (13) maalrivärvi ja (14) kodu värv. Vt A Lexical Concordance to the Poetical Works of Percy Bysshe Shelley: An Attempt to Classify Every Word Found therein According to Its Signification. Compiled and arranged by F. S. Ellis, Ik

16 ideid sub specie aeternitatis, "planeetidevahelise kosmose kõrguselt". Vaid atmosfäär on adekvaatne foon vabale mõttekujutusele, sinine on kosmilise avaruse ja vabaduse värv, kosmilise ääretuse toon. 18 Shelley sinise lummuses tunneb Oras ära romantikutele üldomase igatsuse ääretuse, absoluudi ja mõõtmatuse järele; ta tsiteerib Hölderlini, kes tunneb end seotud pigem "sõnatu taeva kui inimkonnaga": ich verstand die Stiile des Aethers, des Menschen Wõrt verstand ich nie. Kolmas Shelley eelisvärv on hall {hoar, hoary, leaden-coloured, grey), Shelley melanhoolia värv. Hoary youth, youth with hoary hair on nii sagedased fraasid, et Oras arvab need vihjavat autobiograafilisele olemistundele, maailmast võõrandumisele, resignatsioonile ja depressiivsusele. Samas on hall hämariku, romantikute meelisaja, ja unustuse värv - ka Youngil, Coleridge'il ja Novalisel. 19 Iseenda statistika kõrval on Orasel, nagu eespool öeldud, kasutada ka teisi: Herbert Huscheri arvandmed annavad Shakespeare'i ja Tennysoni statistiliseks dominantvärviks punase (Orase väitekirjast ei selgu, mida on sedeldatud), neile lisab inglise luule "põhitoone" professor Mutschmann, kelle andmeil Spenseril on see valge, Miltonil must/pruun, Burnsil must/pruun, Wordsworthil roheline, Tennysonil ja Keatsil valge, Shelleyl sinine ja hall. 20 Shelley ja Goethe värvitaju kõrvutamisest väitekirja viimases peatükis visandab Oras Shelley ja Goethe stiilide arengu, tõdedes küll, et L. Francki andmed on ammendavamad tema omadest, hõlmates Goethe kogu loomingu läbi aja ja žanride. Goethe liigub suhteliselt värvivaesuselt hilisema loomingu detailide kirkuse ja nüansseerituse suunas; ta alustab "kontuurselt", jättes piirjoonte seest värvimise lugeja hooleks, ja enne "Fausti" teist osa on ta värvipalett klassikaliselt kasin. Shelley areng on vastupidine: tema alustab kirkavärviliselt, hilisluules on Shelley värvigamma aga rahulikum ning ebamäärasem. Nii on hilise Goethe värviilm võrreldav varase Shelleyga. 21 Niisuguste värviimpressioonide ja empiiriliselt uuriva esteetikaga algab Orase Shelley-käsitlus, mis väitekirja kaitsmisega ei paista ununevat. Ka tosin aastat hiljem, aasta Loomingu artiklis Shelleyst on Oras teda nimetanud "atmosfääriliste nähete ja merevaadendite hiilgavaks sõnamaalijaks", kel "kõik kindlapiiriline valgusetulva all hajub virvenduse uduks" ja kes oli "vaevalt teadlik reaalsusest, mis teda ümbritses". 22 Orase retseptsioonis on Shelley kõike muud, ainult mitte intellektuaalne luuletaja; Shelley mõtted ja mõttemuutused, Shelley ideed teda ei huvita - peaaegu mahavaikimise piirini. Ehkki, kui Loomingu üsna mahukat Shelley-artiklit sihtotstarbeliselt lugeda, võib sealse lüürilise sõnadetulva seest üles leida ka Shelley kui radikaalist reforminõudja, kui Suure Prantsuse revolutsiooni aadete eest võitleja, tema kui ateisti, kui iiri katoliiklastele õiguste nõudja, kui panteisti, kui müstiku, kui materialisti, kui universumit valitsevasse vaimsesse jõudu uskuva idealisti, kui kõrgkultuurist läbi imbunud linliku antiigitundja ja kui vabaarmastuse veendunud pooldaja. Ent kõiki neid Shelley atribuute on Oras nimetanud nagu muuseas, Shelleyga poleemikasse astumata. 18 A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik Eesti proosa keskmiselt domineerivad värvinimed on valge, mustja punane. Vt V. S a - r a p i к, Värvisõnavarast eesti proosa näitel, lk A. Oras, Statistical Inquiry into the Use of Colour Names in the Longer Poems of Shelley, Ik А. О r a s, Percy Bysshe Shelley ja tema luule. - Looming 1935, nr 2, lk 216,

17 Miks Oras nii tegi? On see T. S. Elioti mõju, kes on öelnud, et Shelleyl "kõla eksisteerib ilma mõtteta"? 23 Kas Oras jätab üksteist tühistavatele mõtetele osundamata diskreetsusest? Ilmselt mitte, sest Loomingus Shelleyt tutvustades arvab Oras, et "ei oleks inglise luulele praegusel hetkel põrmugi kahjuks, kui ta Elioti poolt imeteldava "distingeerit kuivuse" asemel leiaks endas selle võimsa lüürilise soone, mida Shelleyl on rohkem kui kellelgi teisel". 24 Ja nõnda soovitades on Shelley isikupärale antud "mõte". Oras lähtub Shelley kõige vähem vaieldavast atribuudist: Shelley on mõõtmatuse lüürik, kui laenata sõnu Bachelard'i fenomenoloogiast. 25 Teda ei huvita, kuivõrd ja kas on Shelley loogiliselt järjekindel mõtleja, sest artikkel eesti kirjanduse kuukirjas ei ole monograafia Shelleyst. Orasele on tähtis Shelley potentsiaalne kaasaegsus eesti kultuuriruumis, Shelley oskus "avada meis umbund tundelätteid". 26 Teda huvitab Shelley kui visionäär, keda tööeestlased ja meie lüürika on vajamas hetkel, mil eluläheduslased lõid Orase sõnul "objektiivset lüürikat". Ent "lüüriline luuletus, milles ei ole tunda autori elamuste tuiget, on väärtuselt vähem kui null", 27 kogemusliku katteta kirjandus on õõnes. Oras serveerib Shelleyst eesti kontekstis vaid "aspekte" ja astub, nagu kultuurilugudes tavaks, üles tekstiga, mis peab "silmas mingeid konkreetseid ühiselulisi eesmärke", kirjutab "kultuuripoliitiliselt programmeeritud tekste..., millel on poliitiline, pedagoogiline või valgustuslik eesmärk ja adressaat". 28 Orase tõlkes ilmunud Shelley luulet arvustanud Jüri Talvetil on õigus: "Endastmõistetavalt on see Orase Shelley". 29 Orase uurimustest, tõlkeist ja artiklitest on läbi aastate väljajäänud palju. Shelley luule intensiivsuse allikat, tema kahestumist, 30 Oras Tartus Shelleyt uurides ei näe. Ta ei osunda Shelley paradoksidele, justkui ei märka Shelley luule skepsist, mis on paratamatu, kui olla idealist, kes idealismi metafüüsilistes alustes kahtleb, ja materialist, kellele materialism on absurd, kui nimetada kristlust järjekindlalt despootlikuks ja Jeesust Kristust "Luule kaitses" poeediks 31, kui uskuda inimese arenemisvõimesse, jättes võimed sõltuma tahtest 32. Orasel ei ole Shelley poleemilisust kultuuripoliitilistel kaalutlustel vaja, sest aitab meile "teoretiseerimisest, mis jäänud meile nii sakslasilt kui venelastelt", ja on teinud meie "pääd ebamäärasteks". 33 Selle asemel et Shelley ideid sünteesida ning kirjutada platonismi ja XVIII sajandi inglise empirismi ühildatavusest, tahab Oras Shelleyga avardada eesti lugeja empiirilist reaalsust, maailma tajuva silma tundlikkust. Orase kaitseks olgu tunnistatud seda, et Shelley "intellektualiseerimine" teinuks Shelleyle karuteene, pealegi jäänuks see materjali vastupanu taha toppama. Shelley kasutab sõna intellectual tihti selle XVIII sajandi tähen- 23 Tsiteeritud uurimusest: A. Oras, The Critical Ideas of Т. S. Eliot. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, B, XXVIII, 3. Tartu, 1932, lk A. Oras, Percy Bysshe Shelley ja tema luule, lk G. В а с h e 1 a r d, Ruumipoeetika. Tõlkinud Kaia Sisask. Tallinn: Vagabund, 1999, lk A. Oras, Percy Bysshe Shelley ja tema luule, lk A. Oras, Elulähedusest, eriti luules. - Akadeemia 1937, nr 6, lk Т. K a r j a h ä r m, V. S i r k, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond Tallinn: Ärgo, 2001, lk э J. T а 1 v e t, Kas Orase Shelley või Shelley Oras? - Looming 1999, nr 2, lk Vrd H. В1 o o m, Introduction. - The Selected Poetry and Prose of Shelley. New York- London-Scarborough, Ontario: A Meridian Book. New American Library, 1966, lk xii. 31 P. В. S h e 11 e у, A Defence of Poetry, lk A. M aur о is, Ariel ehk Shelley elulugu. Tõlkinud L. Raudsepp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1928, lk A. Oras, Meie väliskultuuriline orientatsioon. - Päevaleht 13. I 1929, nr

18 duses, mil intellectual viitas "meelteülesele", s.о vaimsele, 34 ja sellepärast pöördub tema Hymn to Intellectual Beauty (Orase tõlkes "Hümn vaimsele ilule") Intellectual Beauty poole suurtähestatud sõnapaariga SPIRIT fair. Kui Oras poleks "ebamäärastele peadele" mõelnud, võinuks Shelleyt tutvustada kui rõhutatult mütopoeetüist luuletajat, ent tõlkida Shelleyt ideede keelde, teha temast ükskõik milline lineaarne -ist, tähendaks Shelleyt mitte mõista. Percy Bysshe Shelleyle on maailm probleem, mis on lahendatav mõttekujutuse, mitte intellektiga. Shelley müüdipõhisust Oras aga tunnistab. Essees "Mõnedest ürgelementidest kirjanduses" rõhutab ta Shelley luule nägemuslikkust: "Luuletaja loov intuitsioon leiab tee ummistund kihtidesse, tuues need peidust teistelegi kättesaadavaks. Kuid need on nägemused, mitte mõistuslikult formuleerit jõud. Sellest sai aru Shelley, kes väitis, et suur luuletaja väljendab inimese ja looduse kohta tõdesid, mida luuletaja ise täielikult ei mõistagi ning mida hilisemate põlvede lugejad tajuvad sel määral kui nende eneste laad ja areng võimaldab." aasta Loomingus on Shelley müüdipõhisus jutuks lõigus lühilüürikast, mille teemaks "Ood Läänetuulele" ja "Lõoke": "Ta mõttekujutus võtab otsekohe uut hoogu, avardub hämmastavalt ja saab selle müüteloova jõu, mida ses nii sageli on imeteid. Legendaarseid kujusid mängleb ta ees läbi pilvede ja lainestiku. Panteistlik tung, mis alatasa kisub teda ühinema ürgjõududega, tõuseb tas kogu oma hoogsuses, "vaimne ilu", "kõiksuse ema" tunduvad talle lähedastena, ning määratult kasvava vitaalsuse elastsus küünib kaasa vibuma läbi laotuse. Läänetuul saab talle looduse igielu kehatuks kehastuseks, millega ta meeleldi kanduks ühes läbi ruumi, hävitades temaga koos kõike kõdunut uue elu ettevalmistajana." 36 Shelley müüteloova jõu juurde on Orasel olnud põhjust tagasi tulla aastakümneid hiljem, kui oli ilmunud Harold Bloomi monograafia Shelley's Mythmaking (1959). Oras teeb seda rõõmsas äratundmises, et luuletaja, kes alles mõne aastakümne eest kõige kaalukamate kirjandushindajate poolt poolametlikult aegunuks oli arvatud, on taas kirjandusuurijate huviorbiidis; pealegi on Bloomi monograafia katse jõuda Shelley luule tuumani, tema mütopoeetilise väeni. "Kõige värskendavam on see, et [Bloom] üritab oma eesmärki saavutada mitte Shelley elu või tema proosa analüüsi abil - kuigi neist pole ka mööda vaadatud -, vaid otsustava keskendumisega luulele endale. Bloom ei õigusta Shelleyt kui inimest ega Shelleyt kui teoreetilist mõtlejat. Mõlema kohta on tal öelda karme sõnu. Ometi on ta - minu meelest õigesti - aru saanud luuletaja mõttelaadi elavast tuumast Shelley tõega religioosse vaimu kõige paremates saavutustes, mis ilmneb reas olulisemates töödes alates "Hümnist vaimsele ilule" ja lõpetades "Elu triumfiga"." Platonism, kristlus, Godwin, kõik, kes/mis on Shelleyt mõjutanud, saavad Shelley maailmatajus oma näo, sest "Shelley vaimulaadi elutähtsad osised on liiga sügavalt kinnistunud, et teiste teooriad saaksid neid hõlpsalt mõjutada". 37 Orasel on Bloomi Shelley-käsitlusele ette heita vaid üht: Bloomi liigset toetumist Martin Buberi tööle Ich und Du, sest nii on Bloomi ja Shelley vahel terminoloogia, mis oma vaieldavuses "lugejat vahel üsna kõvasti eksitab" Oxford English Dictionary defineerib sõna arhailist tähendust: apprehensible only by the intellect or mind, non-material, spiritual. 35 A. Oras, Mõnedest ürgelementidest kirjanduses. - Akadeemia 1938, nr 1, lk A. Oras, Percy Bysshe Shelley ja tema luule, lk A. O r a s, Review of Shelley's Mythmaking. By Harold Bloom. New Haven: Yale University Press, (Yale Studies in English, Volume 141). - Keats-Shelley Journal 1960 ГХ, Ik А. О r a s, Review of Shelley's Mythmaking. By Harold Bloom, Ik

19 Buberi religioossusekäsitluse aga, mille järgi maailm on minale Du, mitte das, ja inimese suhe maailmaga on kahe subjekti dialoog, hindab Oras Shelley selgitamisel produktiivseks: Shelley parima luule taga on peaaegu alati iha end unustada, ületada, murda enesest välja, suheldes endast elusama, puhtamana kogetud looduse, muusika, vaimu - või näiteks neid personifitseeriva Jane Williamsiga. Kokkupuude, kontakt oli ju üks võtmesõna ka Orase enda aasta Shelley kujundikäsitluses, millest tuleb juttu allpool. Ent tagasi läänetuule juurde, mis pole oluline ainult Shelley, vaid ka Orase kontekstis. See tasub ära öelda, enne kui Orasega Shelleyt edasi lugeda aasta 27. novembril kirjutab Oras Aleksander Aspelile (Aspeli tõlkes): "Ces vers de Goethe et avec eux "1'Ode au Vent d'ouest" ont en quelque sorte determine ma vie" ("Goethe luule ja "Ood Läänetuulele" on teatavas mõttes määranud minu elu"). 39 Kui pärast doktoritööd Miltonist, habilitatsioonitööd T. S. Eliotist, pärast Eesti Rahvuskomiteed ja Elizabethi-aegse prosoodia uurimist Gainesville'is on Orase saatuse määrajad oma potentsiaalsele biograafile saadetud kirjas ikka veel Goethe ja Shelley, siis tuleb naljaga pooleks öeldud sõnu tõsiselt võtta, ja siinses artiklis on teemakohane Shelley. Shelleyga tegelemine on Orasel tõepoolest olnud la duree reelle: aasta sügisest, pärast väitekirja kaitsmist Tartus, immatrikuleeritakse Oras talvesemestriks Leipzigi ülikooli uurima Shelley konteksti, "romantilise voolu avaldusi Lääne kirjanduses, eriti aga inglise romantilise idealismi kõige puhtama esindaja Shelley luules". 40 Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava andmeil olid tal inglise romantismist (millest Shelleyta rääkida ei saa) loengukursused aasta sügis- ja kevadsemestril, aasta sügissemestri loengusari kandis pealkirja "Shelley, Keats ja nende aeg" ja aasta kevadsemestril viis Oras läbi seminariharjutusi inglise romantikute luulest aastal publitseeriti ülikooli Toimetiste B-seerias Orase kujundikäsitlus On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery aastal pagulusse minnes jäi Orasel maha masinal puhtaks löödud eksemplar käsikirjast P. B. Shelley "Valik lüürikat" (46 luuletuse tõlkega). 41 Samast valikust oli ta välja kirjutanud "Mimoosi", lasknud selle Elmar Kitsel illustreerida ja kinkis luuletuse Saksa okupatsiooni ajal Livia Orasele jõuludeks. 42 Shelley ei kao Orase elust ka paguluses: aasta Eesti Loomingus avaldab Oras kaheksa Shelley tõlget, alustades "Oodiga Läänetuulele" ja lõpetades "Leinalauluga", aasta Modern Language Quarterly avaldab Orase uurimuse miltonlikest elementidest Shelley luules, aastal, nagu öeldud, retsenseerib ta Harold Bloomi monograafiat, ja aastal ilmuvad Tulimullas varem tõlgitud luuletuste uued versioonid, ja aasta Neuphilologische Mitteilungen, mis oli pühendatud Tauno F. Mustanoja 60. sünnipäevale, sisaldab Orase artikli Notes on Introspection and Self-Analysis, Their Function and Imaginal Representation in Shelley. Kirjas Aspelile on Orase "saatuse määraja" - võib-olla küll sünekdohhi korras - ainult "Ood Läänetuulele". Luuletus on kirjutatud aastal Itaalias, pärast Shelley lõplikku lahkumist Inglismaalt, Shelley ja Byroni süveneva sõpruse laineharjal, ja - aastal, mil Kristian Jaak Peterson immatrikuleeriti Tartu ülikooli. Ood pöördub esimeses kolmes osas Läänetuule kui maa, õhu ja vete valitseja poole, kes toob sügise ja kevade, sajud ja äikese, 39 Tsiteeritud artiklist: A. A s p e 1, Ants Oras au coeur de son temps. - Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Ed. V. Kõressaar, A. Rännit. Stockholm: Vaba Eesti, Estonian Learned Society in America, 1965, Ik A. A s p e 1, Ants Orase looming. Tema 60. sünnipäeva puhul, lk Vt Р. В. S h e 11 e у, Valik lüürikat. Tõlkinud A. Oras. Tallinn: Hortus Litterarum, А. О r a s, Baltic Eclipse. London: Victor Gollancz Ltd, 1948, lk Keel ja Kirjandus nr

20 mängib (Orase tõlkes) "õrnsinetaval Vahemerel" ja kaevab sinna "vahuteid". Kui originaal jätab ebamääraseks, kas West Wind ja Wild Spirit on hea lapse kaks nime, siis Oras on tõlkes otsustanud, et nad ei ole identsed: tema "Vaim, Hävitaja, Päästja" "üürgab läbi tuule" ega ole nii sellega samane. Esimeses kolmes osas panteistliku loodusluulena loetavasse oodi ilmub luuletaja ise neljandas osas, paludes, et ta võiks olla "koolnud leht" Läänetuules, pilv, mida pillutataks, laine, mis tuule väest lõõtsuks, sest temas endas pole tuule vabadust, ta on kukkunud "elu okkaile", "haavu täis". Oodi viimases, viiendas osas soovib luuletaja, et tuul teeks tast endale lüüra, mis mängiks vaba tuule "küll kurblikku, kuid kaunist" viisi, viiks eemale "kõdund mõtted", pillutaks maailma tema tulesõnad, olgu tuha või sädemeina, teeks temast uinuva maa prohvetipasuna. Tertsiinid on andnud vormi luuletaja soovile olla looduse osana osa kaduvikust ja kestvusest 43 - ja tahta enamat seitsmekümnelt loetud silpidega realt oleks kurjast. Kirjas Aspelile Oras Shelleyt kui kirjandusõpetaja vaevalt et parafraseeris (kuniks Aspeli fond pole Uuest Maailmast Tartusse jõudnud, selles kindel olla ei saa), ja nii ei tea, kas Oras oma "Saatuseluuletuse" niisugusele tõlgendusele ise alla kirjutaks, ent üks peaks küll olema kindel: pelgalt ilmakaarelisele orientatsioonile Oras vaevalt et mõtles. XIX sajandi hermeneutikas, Herderi, Lessingi, kõige mõjukamalt Schleiermacheri töödes, oli kirjanduse lugemine sündmus isikutevahelises teineteisemõistmises, mis avardab silmapiiri. Romantismi tausta uurinud Oras paneb aastal oma esseekogule pealkirjaks "Laiemasse ringi", mis kõige muu kõrval tahes-tahtmata schleiermacherlikule hermeneutikale vihjab. Shelley kui kaduviku/igaviku poeet võis jääda Orase eluaegseks kaaslaseks "sisesündmuse" pärast, ent ilmselt on see seotud ka tema elulooga väliste pidepunktide mõttes. Shelley ja Orase biograafiais on nimelt morbiidne kokkulangevus, mis seotud lähedaste vabasurmaga. Kuuekümnendail-seitsmekümnendail, kui Orast intervjueerima hakatakse, ei varja ta oma kujunemisaastate närvikriiside tõsidust. Neid on ta tunnistanud Aleksander Aspelile, kes pidanuks Eesti Kirjanike Kooperatiivi "Eesti Kirjanike" sarjale kirjutama Ants Orase lühiportree, mis aastal ka välja kuulutati, aga valmimata jäi. 44 Küll jõudsid ilmuda Aspeli juba korduvalt tsiteeritud kaks artiklit, ja neist hilisemas, prantsuskeelses, ütleb Aspel joonealuses märkuses, et la secousse provoquee ä 1'age de vingt-et-un ans par la mor accidentelle de son frere cadet ajouta la dimension du tragique familiar ä son desarroi spirituel ("kahekümne esimesel eluaastal vapustas teda noorema venna õnnetu surm, mis andis Orase hingeelule iseloomuliku traagilise mõõtme"). 45 Kummast nooremast vennast on juttu? 46 Aleksis Rannitile, kes usutleb Orast aasta kevadel, ütleb Oras: "Kirjutasin üsna palju omi värsse, ning tundus, et see osa minust on arenemas, kui mu perekonnas juhtus katastroof. Sellest sain üle ainult äärmise keskenduse varal teaduslikule tööle, sedagi vaid pikkade aastate jooksul." 47 Intervjuu ilmub nii Stockholmi kui ka New Yorgi eesti lehtedes. New Yorgi 43 Vrd H. Bloom, Introduction, lk xxvi-xxvii. 44 M. Kalda, P. Viires, R. K ru s ten, Eesti pagulaskirjandus Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1995, lk A. A s p e 1, Ants Oras au coeur de son temps, lk Orasel oli kolm venda: Erich (snd 1902), William Friedrich (snd 1904) ja Paul Ilmar ( ) - Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakond (SRTO), Tallinna-Oleviste EELK II pihtkonna arhiiv, arh 3575, Vt Ants Oras pihib oma tõekspidamisi. Kirjandus kodus ja paguluses, meie hoiak. [Intervjuu Aleksis Rannitile.] - Eesti Päevaleht 17. III 1971, nr

21 ajalehenumbrisse, mis praeguseks Kirjandusmuuseumis, on August Annist katastroofi kommentaariks lehe servale kirjutanud: "Villi Orase enesetapp ja teise venna surm ladna [?] mehena." 48 Tallinna Pauluse EELK surmaregistris on William Friedrich Orase surmateade: ta suri 12. märtsil 1925 kell kaheksa õhtul Tallinnas, surma põhjus - rinnast läbitunginud kuulihaav. 49 Erich Orase nime Tallinna-Oleviste surmakannete hulgast ei leitud (kontrolliti aastaid ). Igal juhul on Orase järgmine akadeemiline Shelley-käsitlus, aastal ilmunud On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, kirjutatud juba pärast perekondlikke vapustusi (nagu Shelley luule paremik). Töös, mis annab tunnistust "äärmisest keskendatusest", käsitleb Oras kujundi mõistet laialt: ta jälgib, kuidas Shelley maailma tunnetab, kuidas ta seda taasloob ja vormib, ega uuri Shelley stiilivõtteid kitsamalt, tema võrdlusi või metafoore. Kui aasta Loomingus oli Oras Shelley kohta öelnud, et "kõik kindlapiiriline tal valgusetulva alla hajub virvenduse uduks", siis nüüd, lähemal vaatlusel selgub, et õhk virvendab selgejoonelises mustris, valgus koob end palmitud lõimelõngadest, hämarus kaarduvatest okstest. Udul on tekstuur, kõigel tajutaval, olgu visuaalsel või mentaalsel, oma kude, mis põimitud tangeerimisi, üksteist riivavatest kiududest, nende käändudes üha iseendasse. Orase Imagery esimene peatükk kannabki pealkirja Tissues, Tangles and Involutions. Shelley taju mikrostruktuur hakkab avanema me ees labürintse ja fraktaalsena, tema rohe-sinine-hall osutub turbulentseks. Shelley kogutud teoseid lugedes on Oras välja kirjutanud fraase, kus sees kas weave (kuduma), web (kudum), woof (koetis), thread (lõng), tangle (sasimik), involution (sisserullimine) jmt, 50 ning tsitaate (neid on ainuüksi esimeses peatükis kokku poolteistsada) kumulatiivse sugereerivusega ette kandes või parafraseerides voolib Oras välja Shelley siugleva taju. Korrakem järele Orase veenmisloetelust murdosagi, fraasid, mis on olemas Orase enda eestikeelsetes tõlgetes. Shelley põimib atmosfäärinähtusi: "vari... põimib pilte võrguks" ("Stroofe", rida 12), päev võiks "põimida kosel vikerkaarelõimi" ("Hümn vaimsele ilule", 18), "küütlev valguse võrk" on "kootud" ("Arethusa" IV: 9), pilved on "Mere-Taeva põimund oksad" ("Ood Läänetuulele", 17). Põimitud on Shelleyl mõtted ja tunded: öö "koob" "armu ja hirmu ulmi" ("Ööle", 5). "Vabastatud Prometheuses" on Shelleyl põimeis planetaarne kosmos: 51 "põimige tants" (IV: 69) laulab Koor taevakehadele, "põimige, põimige müstilist tiiru / tantsu ja hiilge ja helide hoos" (IV: 77-78); Vaimude ja Tundide koor kordab: "punuge, põimige müstilist tiiru" (IV: 129); taevasfääris "põimub kümme tuhat sõõri" (IV: 241); elu nõrgub Maa "põimund juurtesse" (rv: 371). Palmimisest juusteni pole pikk maa. Oras veenab statistikaga, et Shelleyl on juuksed kujundiloomisel silmatorkavalt produktiivsed: Eliise konkordantsi põhjal on sõna kasutatud 125 korral, mis Wordsworthi ja Tennysoni hoopis mahukama loomingu kõrval (vastavalt 54 ja 95) on suur number Tsiteeritud artiklist: M. O r a v, Luuletas Ants Oraski. - Vikerkaar 1987, nr 1, lk SRTO, Tallinna-Pauluse aasta surmateated, surmakanne nr Koik need märksõnad on muidugi sees ka F. S. Eliise konkordantsis. 61 Käsikirja jäänud tõlge on Kirjandusmuuseumis Ants Orase fondis (KM EKLA, f 237, m 3 : 2). 62 Oras on Eliise viited kokku lugenud ega tee numbrit konkordantsi poolikusest; Ellis omakorda ei nimeta töö aluseks olnud Shelley luulevaliku pealkirja, öeldes vaid, et kasutatud on the edition in two volumes edited by H. B. Forman. Et Eliise pealkirjaloendist puuduvad näiteks "Epipsychidion" ja "The Revolt of Islam", ei saanud olla tegemist kogutud teostega. Kust on võetud andmed Wordsworthi ja Tennysoni kohta, Orase tööst ei selgu. 2* 19

22 "Külvake juukseid, jugapuud," tõlgib Oras "Vabastatud Prometheuse" IV vaatuse alguses (IV: 15-16). "Mimoosi" aias kaotab aia hea hoidja "lainetav juus" (II: 26) kohe rohukõrre vaotanud jala jälje; "Oodis Läänetuulele" viib tuul "saju ja äikese ingleid... seniidini kui lakatavat juust menaadi laubal" (II: 4-6), ööl palutakse juustega matta päikese pilku, suruda päikese "suule rammestav suu" ("Ööle", 10-11). Juuksed ja põimitus korduvad taimede kirjeldustes. Viinamarjad siuglevad üksteisesse naaldudes läbi kogu Shelley loomingu, haprad väädid otstes nookudes; roni- ja vääntaimedes on elastsust ja keerduvust, mis Shelleyle meeldib. Ka luuderohi, see kalmistutaim, pakub visuaalset naudingut, assotsieerumata (Orase üllatuseks) süngete teemadega: "luuderohu põimuv lehissein, / mis tumedana mööda oksi valgus", kõlbab kauneima kimbu tegemiseks ("Küsimus", 21-22). (Õhtumaa sümboolikas pole see iseenesest erandlik: luuderohtu on "seostatud surmaja surematusega" ühtaegu, "igihalja taimena on ta truuduse ja igavese elu sümbol", 53 ja nii on Shelley heldimine oma "parasiidist" üsna traditsiooniline.) Iga põimitus muidugi idülliline ei ole: "Mimoosi" tormist laastatud aias "mädand jätted / ajasid umbe kõik voolavad lätted, / veevaatide juured ja kiduvad kiud /jäid neil tõkkeks, sõlmund kui hiiglasiud" (III: 66-69). Kurja ennustavaid vääte on Shelleyl üldiselt küll harva, nagu on harvad ka pahelised siud. Maole, loomadest kõige looklevamale, kuulub Shelley sümpaatia, mida üldiselt ei tumesta mao kui kurjuse sümboli vari. Lummatuna kuju ja liikuvuse visuaalsest vaatepildist, Shelley "vahel lihtsalt unustab" traditsioonilise suhtumise. 54 Või - hakkab tema kujutlusvõime tööle just pahaendelisuse ja ilu kontrastsuse ajel, nagu maopäist gorgot kirjeldavas luuletuses "Leonardo da Vinci Medusa Firenze kunstikogus": 55 Ning juustena näed võrsuvat ses peas kui rohtu niiskel kaljul ussitõugu, kes, kihardudes vingerdavas reas, loob pikalt voogavana keerdund rõngu, ning lõpmatute lainetuste seas näed õhku saagimas noid täkit lõugu ning nagu toda piina pilkaks siugel need uhked kehad läigitseval liugel. [-] See hurm on hirmumaruline hurm; sest iga väändund ussi vasksest kõhust ja suust ja silmist, küdevaist kui turm, käib uduhelk, mis kihisevast õhust loob peegli, milles vastu kumab surm ning ilu, tabat hirmu raudsest rõhust - too naisepea, mil juusteks ussirägu: noor, surnult kaljul taevast vaatav nägu. Orase aasta uurimuse teine peatükk kannab pealkirja Ramified Structures. Nüüd jälgib ta Shelley kujundite oksnevat koetist, ramifikatsioo- 53 G. F e r g u s s o n, Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis. Tõlk. Т. Karolin, M. Sügis, H. Einasto. - Akadeemia 1990, nr 12, lk A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, B, XLIII, 4. Tartu, 1938, Ik P. B. S h e 11 e у, Valik lüürikat, lk 59,

23 ni, harunevat siseehitust. Hargnevus assotsieerub orgaanilise looduse, harali leherootsude, veresoonte ja närvide tuikleva harunemise, ent ka tehisarhitektoonika, lehviku ja võlviribidega: aos avaneb "lehtede lehvik" ("Mimoos" I: 3). Hargnevad sooned paistavad läbi lillede kroonlehtedest, merekarbist, smaragdi pinnalt, tuksuvast elavhõbedast. 56 Ent hapraim ja korduvaim on harunev siseehitus läbipaistvas inimihus: "Loojaku" leinaja käed on kõhnad, "nii et läbi liigeste / ja hargnevate soonekeste punas /nõrk päiksekiir" (40-43). Koik elav on tundlik, ja tundlik on see, mis impulsse vastu võttes neid edasi annab: "Vabastatud Prometheuses" tunneb personifitseeritud Maa, kuidas elu "tungib mu graniidist massi, nõrgub mu põimund juurtesse, mu savist kõrgub see okstesse [ ] levib mööda pilvi, mööda tuuli" (IV: ). Muutlikkusega kaduvikku trotsiv pilv "nõrgub" maa pooridest [mitmus!] ja "uuesti sirgub", "küll muutub, kuid iial ei kao" ("Pilv", 75-76). Väsinud luuletaja tahaks, et muusika "nõrguks" kõigisse ta soontesse, "niriseks ajju ja südamesse" ("Muusika", 11-12). Ent samamoodi hargnevad ka valu, ahastus, viha ja surm: "hiilivad sootuled" käivad mööda oksi ja kust nad on läbi jooksnud, "olid lehed kõrbend ja oksad roostes" ("Mimoos" III: 74-77); pakase tulles tõmbub Mimoosil "juurtesse mahl läbi peenima rao - nii kaob soontest veri, kui süda ei tao" ("Mimoos" III: 84-85). Hargnevate kujundite järeldusena kinnistub Shelley, kes "on anatomiseerinud oma keha ja tunneb, et see on naudingu ja valu kanalite süsteem, mida pidevalt elektrifitseerivad tunnete tulvad", sama tõdemus on "üle kantud taimedele, maale ja kogu universumile". 57 Kolmas peatükk Contact lisab Shelley taju visuaalsusele ja süsteemsusele taktiilse tundlikkuse, mis, kõiges varasemas küll eos ("Mimoos"), nüüd tsitaatide kuhjudes ilmutab Shelleyt, kes "rõõmus/ehmus" kas või riivavast varjust ("Stroofe", 11-12) "nagu lehe värinast sisalik" ("Laul", 13-14). Shelley kujutluse puudutus/kokkupuude on sageli erootiline: põimuvad kehad, luigepaari kaelad, Öö juuksed põimuvad Päeva näol. Kohtumine on vapustav taktiilselt, käib luust ja lihast läbi akustiliselt ("Ood Läänetuulele" II: 9-10), vallandab ekstaatilise värina ("Ood Läänetuulele" III: 12). Puudutus võib olla õhkkerge, aga see võib olla ka lõikavalt valus ("Mimoosi" kolmandas osas lööb tuulgi okstesse kui kirves, III: 83), ja mõlemaid on kirjeldatud eredusega, nagu taasluues isiklikku kogemust. 58 Peatükk Circular Movement märkab Shelley kineetilist kujutlusvõimet: kontsentriliselt kattumatute sõõride rullivat edasiliikumist ja põimitud keeriseid. Kujutluspilti on kasutatud palju otsekirjeldustes, ent enamgi Shelley sümboolsetes töödes, kus eluvool lootsimas hingepargast läbi vahel rahulike, vahel turbulentsete pööriste: 59 tugevale tahtele tuleb alluda nagu laev orkaanile, sõnad võivad paisata eemale kui tuulispask. 'Vabastatud Prometheuse" IV vaatuse "tiirlevale taevatantsule", mis end bakhantlikult orbiidil põimib, on eespool juba viidatud. Sama motiiv kordub "Elu triumfis" (read ), kus taevakehade asemel tantsib inimkond: wild dance maddens... on the rapid whirlwind spun. Olgu tegemist ringjoone või spiraaliga, liikumine on ümarjas, 60 ent kaootiline ja hälbib alatasa etteantud trajektoorilt. 56 A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, Ik A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, Ik A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, Ik A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, Ik "Sest kogetuna seestpoolt, ilma väliseta, ei saaks olemine olla muud kui ümar," on kirjas Bachelard'i "Ümaruse fenomenoloogias" (G. Bachelard, Ruumipoeetika, lk ). 21

24 Analoogiline on liikumisjoonis "Islami mässu" Esimese laulu kotka ja mao heitluses (misanstseenis, mis on olemas ka "Alastoris" ja millega Orase aasta Shelley kujundikäsitlus sissejuhatuses algab): soomusjas madu on mässinud end ümber sulise kotka, kes tiirutab around, around, in ceaseless circles, tõuseb tiibade pekstes, ringide kahanedes üles, kukub alla, ja rabeleb üles uuesti (read ). Tuul vaibub in circlets ("Rosalind ja Helen", ); uni levib in circles ("Mont Blanc", 55-57); "Atlase nõia" pisarad kukuvad in circlets võlukaevu ja peegelduvad vee kohal põimunud valgusejoontes ja hajuvates sfäärides (25. salm). Põimituse ja tsirkulaarsuse kontsentratsioon on tugevaim "Vabastatud Prometheuse" IV vaatuse Maa Vaimu kaarikus, prohvet Hesekieli (Hs 1) auhiilguse nägemuse teisendis, mis on Shelleyl multitudinous orb (Orase tõlkes müriaadne sfäär), oksüümoronlik pöörisharmoonia, whirlwind harmony. Seda kirjeldab Panthea (IV: ) ning Orase tõlkes näeme suures taevasfääris mitut tuhandet teist, kuhu omakorda põimitud kümme tuhat eri värvi sõõri, mis keerlevad üksteise kohal tuhandel nähtamatul teljel müriaadse sfääri pöörisrajus; ja kõige keskel "kui võluvatest töödest väsind laps, kel padjaks oma alabasterkäevars ja valguv juus ja kokkupandud tiivad, Maa Vaim näeb und". 61 Iga sfäär peegeldab ülejäänuid, ühtviisi rõhutatud on nii kosmoloogiline kord kui ka kaos, seotus ja sekkumine {involving and involved), võimendatud on relatiivsust {with [ ] swiftness [ ] slowly roll on) ja turbulentsuse tuumas olevat rahu aastal piirdub Oras müriaadse sfääri pildilise väljajoonistamisega aastal on tal Modern Language Quarterly's ilmunud sama kujundi intertekstuaalsusele pühendatud artikkel. Maa Vaimu kaarik on visuaalselt kindlasti laen Hesekielilt, ent leksikaalselt on Shelley korranud John Miltoni sõnu, kelle "Kaotatud paradiisi" Kuuenda raamatu lõpu eel Hesekieli tiivulist ja rattail auhiilgust parafraseeritud. King Jamesi piiblitõlkest leiab sõnad whilrwind ja wheel in the middle of a wheel; Miltonil on wheele'i sünonüüm juba orb ja temalt leiab ka fraasi orb {with)in orb (V: 596; VIII: 84), millest saab Shelley multitudinous orb. Nagu Milton on kirjutanud oma eepost, Hesekieli visioon detail-detaililt meeles, mida ta oma sõnadega uuesti loob, kirjutab ka Shelley "Prometheust", Miltoni tekst ridade kaupa peas ees ootamas, et seda kasutataks. 62 Miltoni tsitaadid Shelley luules on anglistikas hoolega läbi küntud tööpõld, nagu Orase aasta uurimuse bibliograafiast näha. Milton on sisse kirjutatud ka Shelley populaarsetesse biograafiatesse: Shelley loeb Mütonit näiteks oma isa majauksel sisselaskmist oodates või eesti keeleski olemasolevas Andre Maurois' Shelley belletriseeritud eluloos. 63 Nii pole Orasel aastal midagi tõestada, küll aga huvitab teda, miks on Milton Shelleyle olulisem kui Hesekiel ja kuidas on Miltoni fraasid Shelley kujutluses muutunud. Orase 'miks' piirab end empiiriliselt jälgitavaga. Milton on Shelleyle Hesekielist olulisem, sest tema sõnavara on geomeetrilisem ('ratta' asemel 'sfäär'), ja mis ehk tähtsamgi: Miltoni keerubid on kui "taevatähed" {as with Starrs; VI: 749) ja "tähised" {Starrie) on ka nende tiivad (VI: 827) - Hesekielil aga stellaarsed vihjed puuduvad. Shelley, mõõtmatuse lüürik, nagu temast eespool on öeldud, vajab kosmilist avarust: mõõtmatus on uneluse filosoofiline kategooria, mõõtmatus on Shelleys endas, ja tema luule, "Prometheuse" võidulaul eriti, ihaleb tõusta "imetleva olendi vää- 6i KM EKLA, f 237, m 3 : 2, A. Oras, The Multitudinous Orb: Some Miltonic Elements in Shelley. - Modern Language Quarterly 1955, XVI, Ik A. Maurois, Ariel ehk Shelley elulugu, lk

25 rikuse tasandile". 64 Lisaks on Milton intensiivsem ka oma kontsentreeritud värvivihjetega: kui Hesekielil on otsesed värvisõnad või värvivihjed hõredalt üle terve esimese peatüki laiali, siis Milton kuhjab need oma auhiilguse nägemuses paarile reale (VI: ) ja Shelleyl on kõik värvisõnad - purpur (purple) ja lasuur (azure), valge ja roheline ja kuldne -juba "Vabastatud Prometheuse" ühes reas (IV: 242). Oras tunneb miltonlikkuse ära ka Shelley planetaarses tantsus: "Kaotatud paradiisi" Viiendas raamatus kirjeldab Milton inglite tantsu ( ), kombineerides korrapärast liikumisjoonist näilise korrapäratusega (yet regular Then most, I when most irregular they seem) ( ): sellest Miltoni "müstilisest tantsust" saab Shelley Tundide ja Vaimude mystic measure I Of music, and dance, and shapes of light (IV: 76-77) aastal lõpetab Oras ülevaate Shelley sõltuvate sfääride kesksest, läbikomponeeritud ja süsteemsest kujutlusest, tulles kosmilistest avarustest tagasi pertseptiivselt tundlikumasse punkti: orb tähendab inglise keeles ka silmamuna. Sfäär sfääris (orb within orb) on Shelleyl silm, mis kui sügavsinised ääretud taevad on koondunud kahte, joontest põimitud ringi ('Vabastatud Prometheus" II: ). "Uurimisel tuli üsna selgelt välja," summeerib Oras, "et Shelley on kaugel ükskõik kui hiilgava või hapra udu nautimisest, ta on hämmastavalt vastuvõtlik joonte konfiguratsioonile, konkureerib oma kunstis graafiku täpsusega, tajudes ja andes täpsust edasi ka siis, kui tegemist on kõige põgusamate ja hapramate muljetega. Kriitikud, rõhutanud üldiselt Shelley visuaalse taju muutlikkust ja ebastabiilsust, pole tema võimet konkreetsuseks märganud. Tegelikult tundub, et Shelley kirjelduste tervikmõjus mängivad suures osas kaasa mõlemad. Me nägime, kuidas Atlase Nõia kaevu kukkunud pisaraist tekivad veele ringid, mis peegeldudes paljunevad võbelevate sfääride ja valguse põimunud joonte labürindis. Haihtuva pildi muster on fikseeritud ja välgusähvatusel edasi antud. See laguneb küll koost, ent on eelnevalt reprodutseeritud. Niisuguseid välkvalgusel võetud fotosid võiks koguda imponeerival hulgal - peentäpseid ülesvõtteid, mis ülesvõtetest erinevalt on alati kahvatumas uueks kujundiks". 65 Orase uurimistöö lõpuleheküljed joonistavad klassikalist "hermeneutilist ringi" - Shelleyt ei saa mõista, ilma uurimata tema tekste üksiksõnade ja nende tähenduste haaval, aga sellest üksi on vähe. Filoloogiat peab täiendama psühholoogia, milleks tuleb silme ette projitseerida autori subjektiivsus ja loomisprotsess. Lingvistilistel osistel on tähendus ainult terviku valguses, tervik aga avaldub detailides. Kaks lähenemist on vastastikku sõltuvad, sest loomingu pelk filoloogiline lahkamine jääb kuivaks, autori teadvuse fenomenoloogiliselt intuitiivne tõlgendamine üksi on aga ebateaduslik. Mis sai Orase Shelleyst? Kui Orase tõlkevalimik, mis oli üle viiekümne aasta ilmumisjärge oodanud, aastal Tallinnas viimaks avaldati, loeti seda rohkem kohusetundest kui elavamast uudishimust. Jüri Talvet, nagu eespool tsiteeritud, seadis kahtluse alla Orase valiku representatiivsuse. Hasso Krull aga Orase poeetika: "Oras keskendub värsside heakõlale, eufoonilisele mängule, ja nii sunnib keelestruktuuri erinevus teda algupärandist tugevasti eemalduma." Krull tunnistab küll, et loeb "alati hea meelega iga Orase tõlget, sest see on Orase looming", aga arvab, et "Shelley tõlge eesti keelde peaks pigem olema vabavärss, olgu riimiline või riimitu, külluslik või napp, mis so Vrd G. В а с h e 1 a r d, Ruumipoeetika, lk A. Oras, On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery, Ik

26 eemalduks algupärandist hoopis teises mõttes ja püüaks ennekõike sisse elada autori kujutlusmaailma". 66 Nõnda näib, et Orase Shelley on jätnud lugejaid ükskõikseks. Ent on üks erand: Betti Alver. Betti Alveri "Lehekuu lumi", "akvarelliliselt valgusküllane maaling kevadiste lumehelveste laskumisest õunapuudele", 67 on luuletus, mida lugedes ei saa lahti muljest, et Alver, kes tundis Shelleyt inglise keeles, tundis ka Orase aasta uurimust. Orase kinnitusel on Alver lugenud Shelleyt, 68 ka Shelley elu viimasel aastal Jane Williamsile kirjutatud armastusluuletust The Keen Stars Were Twinkling: The keen stars were twinkling, And the fair moon was rising among them, Dear Jane! The guitar was tinkling. But the notes were not sweet till you sung them Again. Alver hingabki "Lehekuu lumes" äratuntavalt Shelley daktülilises rütmis, anapestilisi pöördeid küll üritamata: Udustelt uibudelt hommikusinas valguse värtnad veereldes kerivad und. Aiad on üleni voogavas vinas. Lehile libiseb keereldes lund. (Orasel, kui ta Shelley "Jane'ile" eesti keelde tõlgib, on anapestiline aktsent tõlkes sees 69 ja see ilmub tal ka Alveri "Lehekuu lume" ingliskeelsesse varianti 70.) Shelley-mõjuline pole aga rütm üksi - Alveri visuaalne taju peegeldab ilmselgelt Shelley kujundiilma, nagu seda oli oma aasta uurimuses kirjeldanud Oras: valguse värtnad kerivad veereldes und, aiad on üleni voogavas vinas, helvete kallistav kirm aheldub armunult hõbedast okstele. Tekstuur on tuttav, nagu liikumisjoonis ja hirm puudutuse ees aastaga dateeritud "Lehekuu lumi" on Eesti ajaloo kontekstis tahestahtmata poliitilisel foonil: lumest õunapuuõitel ei saa lugeda, tundmata aasta kevade murdumise piiril olevat habrast lootust. Kirjutades aasta kevade hirmust, kirjeldades ükskõik kas meteoroloogilist või emotsionaalset mälu, on Alver prohvetlik, olgugi ta hääl vaikne ja loodussümboolika varjus - viimase salmi sajad (pisaraist säravad) silmad ei jäta selles kahtlust. "Lehekuu lumi" lõpeb, nagu oli aastal Shelley kujundikäsitluse lõpetanud Oras: pertseptiivselt kõige tundlikumas punktis. 6C H. Krull, Uudsus või originaalsus? Koik luuleraamatud Looming 1999, nr 3, lk K. Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk A. Oras, Betti Alver luuletajana. - A. Oras, Laiemasse ringi. Kirjanduslikke perspektiive ja profiile. Uppsala: Vaba Eesti, 1961, lk Vt P. B. S h e 11 e у, Valik lüürikat, lk Vt A. O r a s, Kuus eesti luuletajat Ants Orase tõlkes / Six Estonian Poets in Translations of Ants Oras. Tallinn: Tänapäev, 2002, lk

27 KOODIVAHETUS MEIL JA MUJAL ANNA VERSCHIK Sissejuhatus Ei oleks vale väita, et leksikaalse laenamise kõrval on kontaktlingvistika ja mitmekeelsuse alases kirjanduses kõige rohkem kirjeldatud koodivahetust. 1 Seda käsitleva kirjanduse hulk suureneb kogu aeg. Koodivahetus pakub huvi mitmele keeleteaduse harule: kontaktlingvistikale, pragmaatikale, psühholingvistikale, kakskeelsuse uurimisele, teise keele omandamise teooriale, tõlketeooriale jt. Koodivahetuse mudelite, lähenemisviiside ja interpretatsioonide rohkuse tõttu on sündinud terminoloogiline tohuvabohu. 2 Mõne uurija meelest on termin interferents saanud negatiivse konnotatsiooni (meenutame U. Weinreichi klassikalist definitsiooni: interferents on kahe keele oskuse tulemusel sündinud kõrvalekalle [Minu sõrendus. -A. V.] mõlema keele grammatikast 3 ) ja seetõttu ei kõlba seda kasutada. Nõnda on pakutud selle asemele terminit transferents, kuid sellegipoolest jäi interferents käibele, sest negatiivne konnotatsioon ei tulene sõnakujust enesest, vaid on lisandunud termini hoolimatu ja valimatu kasutamise tõttu. Pealegi on arusaam interferentsi olemusest ja esinemusest tugevalt muutunud võrreldes U. Weinreichi ja E. Haugeni aegadega. Need aga, kes hakkasid kasutama transferentsi, ei ole sellest loobunud, ja nõnda eksisteerib kaks paralleelset terminit (sagedamini kasutakse siiski interferentsi). Koodivahetusega on probleeme palju rohkem. Eesti keeles on kasutatud ka ümberlülitamist, mis järgib enam-vähem inglise metafoori (code-switching). Siiski kasutatakse sagedamini terminit koodivahetus (võib-olla soome paralleeli koodinvaihto olemasolu tõttu). Ingliskeelses maailmas (ja enamik koodivahetuse alaseid töid on kirjutatud just inglise keeles) ei ole mõningad uurijad rahul ümberlülitamise metafooriga ja asemele on pakutud termineid code-alternation, code-mixing, code-blending jms. Raskusi ja segadusi sünnib aga sellepärast, et neid asendustermineid kasutatakse väga erinevalt. Mõni nimetab code-switching'uks vaid lausetevahelist koodivahetust ja code-mixing'uks lausesisest. Termin code-alternation aga tähendab eri uurijatel täiesti erinevaid asju. Näiteks Pieter Muyskenil on code-mixing üldine nimetus, code-alternation aga selle alaliik, nimelt teises keeles lausutud moodustaja või osalause (s.t mitte ühesõnaline koodivahetus). Sarah Thomasoni terminoloogias on code alternation sootuks teistsugune nähtus, üks kontaktidest tingitud muutuste mehhanisme, mille puhul üks kõneleja ei pruugi vahetada keelt ühe vestluse piires, vaid kasutab eri keeli eri sfäärides või eri inimestega suheldes. Kirjeldades S. G. Thomasoni mudelit eesti keeles, pakkusin välja termini koodivaheldus. 4 1 L. Milroy, P. Mu у s ken, Introduction. -L. Milroy, P. Muysken (eds.), One Speaker, Two Languages. Cambridge: Cambridge University Press, 1995, Ik 1-14; vt kä: A. Verschik, Koodivahetus ja eesti keeleteadus. - R. P a j u s a 1 u, I. T r a g e 1, Т. H e n - noste, H. Õim (toim.), Teoreetiline keeleteadus Eestis. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 4. Tartu: Tartu Ülikool, 2002, lk Autor avaldab tänu prof. Martin Ehalale asjakohase terminoloogia arutamise eest. 3 U. Weinreich, Languages in Contact. The Hague: Mouton, 1967 [1953], Ik 1. 4 A. Verschik, Interferentsi mehhanismidest ja vene-eesti kontaktidest. - Keel ja Kirjandus 2001, nr 8, lk

28 Terminoloogilist segadust ei ole mõtet eesti keeleteadusse üle kanda. Eesti terminit koodivahetus võib edukalt edasi kasutada. Koodivahetust on mõistlik defineerida kui mitme keele kasutamist ühe lausungi või vestluse piires - seega nii lause sees kui ka lausete vahel. Küll aga võib edaspidi vaja minna koodivahetus- või kontaktlingvistika eestikeelseid oskussõnu. Ingliskeelsete terminite eestikeelsed vasted, mida kasutatakse käesolevas artiklis esmakordselt, on esialgsed ettepanekud: on tõenäoline (ja soovitatav), et teised uurijad suudavad pakkuda paremaid ja tabavamaid vasteid. Uurimissuunad Koodivahetuse uurimises esineb mitu suunda: strukturaalne ehk grammatiline, psühholingvistiline, sotsiolingvistiline ja pragmaatiline. 5 Strukturaalne suund tegeleb koodivahetuse süntaktilis-grammatiliste omadustega, kuhu kuuluvad ka piirangud. Psühholingvistika uurib bilingvaalide keeleoskust, kõneproduktsiooni jms. 6 Sotsiolingvistiline lähenemisviis seostab keelevalikut sotsiokultuuriliste parameetritega (vanuse, soo, rahvuse, haridustaseme, keelte staatusega jms), pragmaatiline aga vaatleb suhtlemises toimuvat koodivahetust. Erinevate suundade esindajate töid lugedes tundub mõnikord, et tegemist on hoopis erinevate distsipliinidega - nii tugevalt erinevad omavahel näiteks "strukturalistide" ja "sotsiolingvistide" mõistestik, metodoloogia ja diskursus. Kerkib küsimus, kuivõrd diskursuse valik sõltub uurija maitsest, taustast, koolitusest jms. Viimasel ajal on üles kutsutud "terminoloogilisele puhastusele" ja sünteesile. Paraku aga asendavad mõningad "puhastajad" ühtesid termineid teistega, saavutades nõnda soovitule vastupidise tulemuse. 7 Üks "strukturalistide" ja "sotsiolingvistide/pragmaatikute" vaidluste teema on koodivahetuse piirangud. Grammatilise suuna varajastes uurimustes on sõnastatud koodivahetuse piiranguid üsna kategoorilises vormis. 8 Kuid piiranguid rikkuvate näidete hulk aina suurenes ning selgus, et piirangute iseloom ei saa kuidagi olla absoluutne. Sellegipoolest leidub formaalsüntaktilistest mudelitest lähtujaid, kes keeleväliste teguritega peaaegu või üldse mitte 5 Koodivahetuse uurimissuundade väga hea ülevaade leidub teoses: A. S а г h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation. Studia Fennica. Linguistica 9. Helsinki: Finnish Literature Society, 1999, Ik Sotisolingvistilise ja pragmaatilise suuna piir on tegelikult üpris ebamäärane: ülevaadetes eristatakse grammatilist ja pragmaatilist suunda, kusjuures psühholingvistilisel suunal pikemalt ei peatuta, pragmaatilise suuna käsitlus hõlmab ka sotsiolingvistilist suunda ning ühendatakse pragmaatiline ja sotsiolingvistiline lähenemine (nt Peter Auer, kes käsitleb koodivahetust nii sotsiolingvistiliselt kui ka pragmaatiliselt). 6 F. Grosjean, A Psycholinguistic Approach to Code-Switching. The Recognition of Guest Words by Bilinguals. -L. Milroy, P. Muysken (eds.), One Speaker, Two Languages, lk Vt nt Pieter Muyskeni viimases raamatus väljendatud soovi süstematiseerida seni tehtut ja ühtlustada terminoloogiat (P. Muysken, Bilingual Speech. Cambridge: Cambridge University Press, 2000, lk 2-3) ja Nkonko Kamwangamalu arvustust (Linguist List 2001, vt get-review.cfm?subid=3856), kus kiidetakse heaks Р. Muyskeni katse teha nii ulatusliku valdkonna ülevaadet ning samal ajal küsitakse, kas koodivahetuse uurimine vajab üha uusi termineid ja kas on vaja vanu kontseptsioone ümber nimetada. 8 Vt klassikalisi töid: S. Pop lack, "Sometimes I'll start a sentence in Spanish у termino in espanol". Toward a Typology of Code-Switching. - Linguistics 1980, nr 18, Ik ; D. S a n k o f f, S. P o p 1 а с k, A Formal Grammar of Code-Switching. - Papers in Linguistics 1981, nr 14, Ik

29 ei arvesta ning püüavad kavandada kõikehõlmavaid formaalseid mudeleid. 9 Samal ajal ei usu paljud sotsiolingvistilise/pragmaatilise suuna esindajad, nagu näiteks Sarah Thomason, et keelekontaktidest tingitud muutused (koodivahetus, laenamine, interferents jt) üldse piirangutele alluvad. 10 See ei tähenda aga, et "sotsiolingvistid" eitavad strukturaalse lähenemise vajadust. Grammatiline lähenemine 9 Vt nt: С M у e r s - S с o 11 o n, Contact Linguistics. Oxford: Blackwell, io S. G. Thomason, On Mechanisms of Interference. - S. E1 i a s s o n, E. H. J a h r (eds.), Language and Its Ecology. Essays in Memory of Einar Haugen. Berlin-New York: Mouton de Gruyter, 1997, Ik ; S. G Thoma son, Language Contact. Edinburgh: Edinburgh University Press, Nimetatud piirangud on sõnastatud järgmistes teostes: S. P о p 1 а с к, "Sometimes I'll start a sentence in Spanish у termino in espanol"; D. S a n k o f f, S. P o p 1 а с k, A Formal Grammar of Code-Switching. Eesti keeles kirjutas neist esmakordselt Jüri Viikberg (J.Viikberg, Koodivahetus ja Siberi eestlased. - Keel ja Kirjandus 1989, nr 4, lk ). Ekvivalentsi piirangu rikkumisest eesti-vene koodivahetuses ja jidiši-eesti koodivahetuses: vt A. V e r s с h i к, Koodivahetus ja eesti keeleteadus. Üksikuid koodivahetuse situatsioone, kus eesti keel on üks osalisi, on kirjeldatud järgmistes töödes: A. Kat aj a, Koodivahetus Tartu soome tudengite keeles. Soome keel ja eesti keele mõjud. [Bakalaureusetöö käsikiri Süntaktilis-grammatilise suuna põhieesmärk on koodivahetuse piirangute leidmine. Vaba morfeemi piirangust ja ekvivalentsi piirangust on eesti keeles kirjutatud, nii et nende detailsem käsitlemine ei ole siinkohal vajalik. 11 Selle suuna varasematele töödele on iseloomulik, et piirangud sõnastatakse väga kategoorilises vormis: oletatavad piirangud pretendeerivad universaalsusele, seega kehtivat igal juhul iga keelepaari puhul. Ometi on niisugune järeldus ennatlik, sest piiranguid on tavaliselt formuleeritud konkreetse keelepaari puhul. Kuid isegi mitme keele paaride analüüs ei suuda anda ammendavat vastust, sest ükski uurija ei saa olla teadlik kõikide keelekollektiivide kõigist koodivahetuse juhtumitest. Selle suuna hilisemad uuringud on oma ennustustes ettevaatlikumad, piiranguid pakutakse pigem tendentside kui absoluutsete reeglitena. Michael Clyne'i arvates on probleemiks see, et lähtutakse kirjakeeltest või igatahes ükskeelse kasutuse tavadest. Nüüd kõneleme koodivahetuse mudelitest/piirangutest, millest pole eesti keeles seni kirjutatud. Need on rektsiooni piirangu teooria ja maatrikskeele raamistiku mudel. Rektsiooni piirangu teooria (RPT) esitasid aastal Anne-Marie Di- Sciullo, Pieter Muysken ja Rajendra Singh. 12 Nad kritiseerisid lähenemist, mis põhineb üksnes lineaarsetel suhetel. Lineaarsetel piirangutel ei ole nende arvates erilist väärtust, sest nende põhjal tehtud ennustused ei pea paika. Ümberlükkavaid näiteid on kerge leida: ekvivalentsi piirang välistab koodivahetuse keelte puhul, kus on erinev sõnajärg, ometi on hindi-inglise koodivahetus võimalik. Üldse on tüpoloogiliselt erinevate keelte puhul koodivahetus täiesti võimalik, sest intensiivne kontakt võimaldab koodivahetust tüpoloogilistest erinevustest hoolimata. Küll aga võib tüpoloogiline erinevus kujun- Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetoolis.] Tartu, 2001; K Praakli, Koodivahetusest Tampere eestlaskonna keele näitel. - Emakeel ja teised keeled III. Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetooli toimetised 1. Tartu: Tartu Ülikool, 2002, lk Üldisem käsitlus leidub järgmistes allikates: M. С1 у n e, Constraints on Code Switching: How Universal Are They? - Linguistics 1987, nr 25, Ik ; S. Romaine, Bilingualism. Oxford: Blackwell, 1995, Ik 180; A. Sarhimaa, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik A.-M. D i S с i u 11 o, P. M u у s k e n, R. S i n g h, Government and Code-Mixmg. - Journal of Linguistics 1986, nr 22, lk

30 dada koodivahetuse malle. 13 Oma kokkuvõtlikus teoses märgib P. Muysken, et absoluutsetel piirangutel, mida võib ümber lükata üheainsa näite abil, ei ole erilist väärtust. 14 RPT väidab, et koodivahetus ei ole võimalik põhja ja laiendi puhul, kui neid seob rektsioon. Seega ei ole võimalik koodivahetus soome finiitse verbi ja objekti vahel: (1) * Minä siivosin the building. 'mina koristasin hoone (ära)' See näide on pärit Helena Halmari soome-inglise (USA) koodivahetuse uurimusest. Tema väitel võib aga koodivahetus juhtuda, kui objektile lisandub soome käändelõpp: (2) Minä siivosin buildingin. mina koristasin building-gen 'mina koristasin hoone (ära)' Kui keeltepaarist ühes on tugevasti arenenud muutelõppude morfoloogia, siis kipub H. Halmari järgi see säilima ka koodivahetuse puhul. Vene-eesti koodivahetuses on olukord siiski teine: rektsiooni piirangu rikkumine on võimalik ilma mööndusteta. Järgmises näites puudub objektil akusatiivi lõpp -a, kuigi sõna tunnistus on teoreetiliselt täiesti integreeritav vene nimisõnaklasside süsteemi (null-lõpuga meessoost nimisõna, 2. käändkond): (3) У него нет tunnistus. juures-prep tema-genei oletunnistus-0 'tal ei ole tunnistust' Arutledes soome-inglise koodivahetuse materjali üle, märgib P. Muysken, et inglise tüvede soome morfoloogiasse sobitamine ei ole eriti raske, sest soome keeles puuduvad nimisõnaklassid ning järelikult on kõigil nimisõnadel samasugused käändelõpud ja kõik nimisõnade tüved kõlbavad ühtemoodi hästi. 15 Vene keeles on küll olemas nimisõnaklassid (kolm käändkonda), kuid kui nimisõna tüvi lõpeb konsonandiga, ei tohiks klassifitseerimisraskusi tekkida. Teise käändkonna meessoost nimisõnad ja kogu kolmanda käändkonna nimisõnad on nominatiivis null-lõpuga. Järelikult ei ole nimisõna käändelõputa esinemise põhjus vene nimisõnaklassidega sobimatuses, vaid milleski muus. Näide 3 demonstreerib, et rektsiooni piirang ei toimi ei esialgsel ega modifitseeritud kujul kõikide keelte puhul. Seni kogutud vene-eesti koodivahetuse näidete põhjal võib väita, et käändelõputa nimisõna korral ei ole verbi ja objekti vaheline koodivahetus sugugi erandlik. H. Halmari nendib, et rektsiooni piirang ei luba seletada keelekollektiivisisest ega üksikkõneleja keelekasutuse varieerumist. Hiljem loobus P. Muysken rektsiooni piirangust A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik 133; H. H a 1 - mari, Government and Codeswitching. Explaining American Finnish. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins, 1997, Ik P. Muysken, Bilingual Speech, Ik P. Muysken, Bilingual Speech, Ik 54. Näited on pärit teosest: S. Poplack, S. Wheeler, A. West wood, Distinguishing Language Contact Phenomena. Evidence' from Finnish-English Bilingualism. - P. L i 1 i u s, M. S a a r i (eds.), The Nordic Languages and Modern Linguistics 6. Helsinki: Helsinki University Press, 1987, Ik P. M u у s k e n, Grammatical Concepts in Code-Switching. - L. M i 1 г о у, P. M u у s - ken (eds.), One Speaker, Two Languages, lk

31 ning tunnistas, et ei ole mõtet otsida piiranguid ja sõnastada neid kõik-võimitte-midagi-vaimus, nagu on tavaks generatiivses traditsioonis töötavatel koodivahetuse uurijatel. 17 RPT ja muid taolisi mudeleid on kritiseeritud ka seetõttu, et lähtepunktiks on kaks ükskeelset grammatikat. Kuid bilingvaal ei ole kahe monolingvaali summa, seetõttu ei pruugi koodivahetus alluda kahe ükskeelse grammatika reeglitele. 18 Carol Myers-Scottoni pakutud maatrikskeele raamistiku mudel (MKRmudel) lähtub kahe keele asümmeetrilisest osalusest, s.o niisugusest koodivahetusest, kus ühe keele elemente sisestatakse teise keele maatriksisse, seega teise keele elemente on rohkem. Osalevaid keeli nimetab ta vastavalt sisestuste keeleks (SK) ja maatrikskeeleks (MK). 19 Seega oleks MK vestluse põhikeel, mille raamistikku poetatakse üksikuid SK elemente (keskendutakse lausesisesele koodivahetusele). MKR-mudel ühendab süntaktilis-grammatilist ja psühholingvistilist lähenemist. 20 MKR-mudeli puhul on oluline morfeemide jaotus leksikaalseteks ja grammatilisteks. SK-st pärinevad vaid leksikaalsed morfeemid, mida võib sisestada MK raamistikku, kui nad haakuvad MK kategooriatega (kongruentsi nõue). MK domineerib selgelt ja määrab lause morfosüntaksi. SK grammatiliste morfeemide esinemine on võimatu. Koodivahetusega lausete keel on valdavalt MK, kahe keele asümmeetria säilib alati. MK määrab elementide järjestuse. Funktsionaalsed elemendid tohivad tulla vaid MK-st. On lubatud ka segamoodustajaid, mis alluvad kindlatele reeglitele. Koik moodustajad jagunevad kolme rühma: MK saarekesed, SK saarekesed ning segamoodustajad MK + SK. MK ja SK saarekesed koosnevad vastavalt üksnes MK ja SK morfeemidest. SK määrab SK saarekeste grammatikat. Segamoodustajas on võimalikud mõlema keele leksikaalsed ja grammatilised morfeemid, nende järjestuse dikteerib MK (nn morfeemide järjestuse printsiip). Koik süntaktiliselt olulised morfeemid on pärit MK-st (grammatilise morfeemi printsiip). Kui SK morfeem valitakse MK raamistikku sisestamiseks, peab see läbima blokeerimisfiltri. SK morfeemi kõrvutatakse MK vastega, nad peavad olema kongruentsed. 21 Kongruents tähendab sobivust kolmel tasemel: sama staatus mõlemas keeles, samad temaatilised rollid, sarnased diskursiivsed või pragmaatilised funktsioonid. 22 Mudeli hilisemates modifikatsioonides lubatakse n-ö "paljaste" (ilma grammatiliste näitajateta) vormide ja suuremate SK saarekeste esinemist. 23 Selline strateegia lubab vältida kahe keele grammatika vastuolu. О Myers-Scottoni ja ta kaasautorite töid on tihti kritiseeritud, kusjuures kriitika pärineb nii "grammatikute" kui ka "pragmaatikute" leerist. Esialgsel kujul oli mudel liiga jäik, nii et vasturääkivaid näiteid ei olnud raske ot- "P.Muysken, Bilingual Speech, lk S. R o m a i n e, Bilingualism, lk C. Myers-Scotton, Duelling Languages. Grammatical Structure in Code- Switching. Oxford: Clarendon, 1993, lk Mudeli lühiülevaadet vt: A. Sarhimaa, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, lk ; P. Muysken, Bilingual Speech, lk С Myers-Scotton, Duelling Languages. Grammatical Structure in Code- Switching, lk С Myers-Scotton, J. L. Jake, Matching Lemmas in Bilingual Language Competence and Production Model. Evidence from Intrasentential Code-Switching. - Linguistics 1995, nr 33, lk J. L. J а к e, С. M у e r s - S с o 11 o n, Codeswitching and Compromise Strategies: Implications for Lexical Structure. - International Journal of Bilingualism 1997, nr 1, lk

32 sida. Grammatiliste ja leksikaalsete morfeemide määratlemine võib mõne keelepaari puhul osutuda problemaatiliseks. 24 Ebaselgeks jääb psühholingvistüine mudel (blokeerimisfiltri toime) ning kongruentsi nõue. Järgmised laused demonstreerivad grammatilise morfeemi printsiibi rikkumist. Mõlemas lauses on grammatilise morfeemi printsiibiga vastuolus rinnastav sidesõna, mida peetakse grammatiliseks morfeemiks: (4) Sono solo italiani and i ragazzi di qualche quando io sõna arrivata qua 'kui ma siia tulin, siin oli ainult itaallasi ja noori inimesi kusagilt' (itaalia-inglise koodivahetus Kanadas) 26 (5) Hajnt cu tog redn mir vegn televizje, vegn komunikacje ve vegn a sax problemen. 'tänapäeval räägime televisioonist, kommunikatsioonist ja paljudest probleemidest' (jidiši-heebrea koodivahetus) 26 Laused 4 ja 5 esindavad väga erinevaid kontaktsituatsioone. Esimene on pärit itaalia sisserändajate argivestlusest, teine jidiši-heebrea kakskeelse isiku teaduslikust ettekandest. С Myers-Scottoni järgi peaks konjunktsioon kuuluma SK saarekesse, ometi on see mõlemas näites täiesti isoleeritud. 27 Näide 3 on nn "palja" vormi esinemise näide. Mõeldes konkreetselt vene ja eesti keele peale, on raske ette kujutada, et vene ja eesti nimisõnade vahel puudub ekvivalents. Pragmaatiliselt on tunnistus ja свидетельство võrdväärsed, antud kontekstis täiesti neutraalsed (kõne all oli riigikeele tasemeeksami tunnistus). Seega MKR-mudel ei seleta, miks SK leksikaalne morfeem esineb ilma MK grammatilise morfeemita (oodatav oleks 2. käändkonna akusatiivilõpp -a). Niisugused laused nagu näide 3 ei ole tänapäeva veneeesti koodivahetuses sugugi erandlikud. Oluliseks probleemiks on MK ehk vestluse põhikeele määramine. Seda on raske teha väga sagedase koodivahetuse puhul või siis, kui on tegemist lähedaste keeltega Grammatiliste morfeemide ja funktsionaalsete sõnade klassifikatsioon on tänamatu ülesanne, sest igas keeles on piiripealseid juhtumeid. Näiteks asesõnad võivad olla erinevates keeltes nii leksikaalsed kui ka grammatilised morfeemid, vt P. M u у s k e n, Bilingual Speech, lk Samas arutletakse ka Myers-Scottoni nn 4M-mudeli üle (vt C. Myers-Scotton, Putting it All Togehter. The Matrix Language and More. - B. Brendemoen, E. Lanza, E. Ryen (eds.), Language Encounters Across Time and Space. Oslo: Novus Press, 1999, Ik 13-28), kus kõik morfeemid jaotatakse nelja klassi: otseselt valitud leksikaalsed morfeemid, kaudselt valitud grammatilised morfeemid ja kahte tüüpi strukturaalselt omistatud morfeemid. Kõrvuti leksikaalsete (otseselt valitud) morfeemidega osalevad kaudselt valitud morfeemid tähenduse väljendamisel, seetõttu võivad nad säilida ka koodivahetuse puhul (nõnda seletatakse kahekordset mitmuse tunnust, nt mingid vastikud rulesid 'reeglid'). Kuid keelte kõrvutamisel kerkib esile probleeme, näiteks on keeli, kus isikuline asesõna pole finiitse verbivormi kõrval obligatoorne, sest pöördelõpp väljendab isikut. Muyskenil on näited ketšua keelest (lk ), samasuguseid näiteid võib tuua ka eesti keelest (tema läheb ja läheb). Probleeme on nimisõna mitmuse tunnusega juhul, kui arvsõna nõuab ainsuses nimisõna (P. Muyskenil jälle näide ketšua keelest ja jällegi on omal kohal eesti näited: raamatud, aga neli raamatut). Eesti ja ketšua seisukohalt on mitmus juba väljendatud arvsõnaga; inglise -s (four books) on aga kohustuslik ning selle terminoloogia järgi strukturaalselt omistatud. Nagu paljude "universaalselt kehtivate" mudelite puhul on 4M-mudeli miinuseks ülimalt abstraktne ja samal ajal ebamäärane terminoloogia. 25 R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics. - P. Auer (ed.), Code- Switching in Conversation. London-New York: Routledge, 1998, Ik Lause on pärit jidišikeelsest ettekandest, mis peeti Vilniuses konverentsil "Preservation of the Weakest Minorites: Knowledge and Pluralism" (4.-6. detsember 2002). 27 R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics, Ik A. V e r s с h i к, Koodivahetus ja eesti keeleteadus; M. С1 у n e, Constraints on Code Switching: How Universal Are They?; M. С1 у n e, Some of the Things Trilinguals Do. - 30

33 MKR-mudel pretendeerib universaalsusele: kõigi keelekollektiivide kõigi koodivahetuse juhtumite seletamisele. Anneli Sarhimaa, karjala-vene kontaktide uurija, märgib õigustatult, et kõik kakskeelsed keelekollektiivid pole samasugused. Mõnes keelekollektiivis ei ole lausesisene koodivahetus üldse levinud, sest seda taunitakse. 29 Koodivahetuse mallid võivad erineda ka põlvkonniti: Kanada ukraina-inglise koodivahetuse uurimus on näidanud, et esimese põlve sisserändajate kõnes on enamik inglise keelest pärit nimisõnu integreeritud morfoloogiliselt ukraina keelde, kuid teise põlvkonna kõnelejatel on lood teisiti. 30 С Myers-Scotton ei arvesta, et koodivahetus ei ole ainuke kontaktist tulenevate muutuste mehhanism. Sellega võrreldes on S. G. Thomasoni seitsme mehhanismiga mudel paindlikum, sest lubab mitme mehhanismi toimimist samal ajal ning osutab üleminekualadele, kus muutust ei ole võimalik seletada vaid ühe mehhanismi abil (nt koodivahetuse ja koodivahelduse tulemused on laias perspektiivis samad). 31 Koodivahetus on üks, kuid mitte sugugi ainus tee, mille kaudu tekivad uued leksikaalsed laenud. Kuigi keele passiivne oskus ei võimalda koodivahetust, piisab sellest interferentsiks suunas keel2 (K2) > keeli (Kl), mis tähendab, et juba passiivse oskuse puhul on võimalik mõningane konvergents. Tihedate kontaktide puhul kasvab konvergentsi tõenäosus (muidugi on mängus ka sotsiaalsed tegurid ja kõnelejate hoiakud), morfosüntaktilised struktuurid muutuvad sarnasemaks. Kui hoiakud konvergentsi ei takista, kas siis soodustab koodivahetus konvergentsi või konvergents koodivahetust? Keelekollektiivis, kus toimub koodivahetus, on tingimata ka muid kontaktidest tingitud nähtusi, näiteks praegusele vene-eesti kontaktsituatsioonile on iseloomulik eesti väljendite sõnasõnaline tõlkimine (6), eestipärane sõnajärg (7), internatsionalismide eestipärane kuju või nende laenamine eesti keele kaudu (8). 32 (6) Главное - сохранить место в нашем политическом пейзаже. 'peaasi on säilitada koht meie poliitilisel maastikul' (ETV, Teadmiseks, 24. II 2002). (7) Там присутствуют... разных партий представители. 'seal viibivad erinevate parteide esindajad' (3. X 2002, ETV, "Unetus") vrd normaalne sõnajärg представители разных партий (8)... можно приобрести в лото [löto] магазине 'võib hankida lotopoest' (ETV, venekeelne loto reklaam) vrd tavaline vene hääldus [loto] rõhuga viimasel silbil Michael Clyne on näidanud, et kahe keele täielik lahushoidmine on problemaatiline, seega on mõningane konvergents vältimatu. 33 See ongi üks põhjusi, miks ei tohi analüüsimisel lähtuda kahest kirjakeelest. International Journal of Bilingualism 1997, nr 1 (2), lk ; H. Riionheimo, How to Borrow a Bound Morpheme? Evaluating the Status of Structural Interference in a Contact between Closely-Related Languages. - SKY Journal of Linguistics 2002, nr 15, Ik A. Sarhimaa, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik S. Budzhak-Jones, S. Poplack, Two Generations, Two Strategies. The Fate of Bare English-Origin Nouns in Ukrainian. - Journal of Sociolinguistics 1997, nr 1/2, Ik S. G. T h o m a s o n, On Mechanisms of Interference. 32 Neid nähtusi on kirjeldatud I. Külmoja töödes, vt nt: I. Ku 1 m о j a, Vene keel Eestis. - Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koost. J. Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999, lk ; И. Кюльмоя. О современном состоянии языка русской диаспоры Эстонии. -Н. Басель. В. Бойков (ред.), Русские в Эстонии на пороге XXI века: прошлое, настоящее, будущее. Таллинн: Русский исследовательский центр в Эстонии, 2000, lk M. С ly n e, Some of the Things Trilinguals Do. 31

34 MKR-mudeli aluseks on oletus, et kõneleja oskab paremini vestluse põhikeelt (MK). See eeldus on ometi põhjendamatu. Rita Franceschini, itaaliasaksa koodivahetuse uurija, peab seda oletust otseselt vääraks. 34 Ulatusliku kakskeelsuse olukorras on tihtilugu võimatu täpselt määrata ja võrrelda mõlema keele oskust. Pealegi võib kergesti ette kujutada olukorda, kus inimene on sunnitud vestlema oma nõrgemas keeles, kuid tema kaasvestlejal on mingi ettekujutus tema tugevamast keelest või selle keele passiivne oskus, nii et koodivahetus ei ole välistatud. Sellisel juhul oleks hoopis nõrgem keel MK ja tugevam keel SK. Niisuguse kõnesituatsiooni näiteks on venelase ja eestlase vestlus, kui venelane püüab vestelda eesti keeles, poetades aeg-ajalt vahele üksikuid venekeelseid sõnu, millest eestlane aru saab. Kokku võttes koodivahetuse piirangute leidmise katseid, rõhutame järgmist: S. G. Thomason ja T. Kaufman on tõestanud, et tüpoloogiliste sarnasuste puudumine ei takista laenamist ega koodivahetust. Koodivahetus toimub tüpoloogüiselt väga erinevate keelte vahel, nagu näiteks hollandi ja türgi, prantsuse ja araabia. Parimal juhul töötavad piirangud ainult konkreetse keelepaari puhul ja - mis veel tähtsam - ainult konkreetse kõnelejaskonna puhul konkreetses olukorras. 35 Koodivahetus või laen? Nii grammatilise kui ka sotsiolingvistilise suuna esindajaid on juba pikemat aega huvitanud koodivahetuse ja laenude eristamine. Näiliselt on see küsimus lihtne, kuid üksmeelt pole siiamaani saavutatud. 36 U. Weinreichi järgi on koodivahetus kõne, laen aga keele nähtus. Selline jaotus jääb siiski ebamääraseks, sest pole selge, kas tegemist on kogu keelekollektiivi või mõne selle osaga. Pealegi erineb U. Weinreichi koodivahetuse mõistmine päris tugevasti tänapäevasest, sest U. Weinreich näeb selles eelkõige suutmatust väljendada end ühe keele vahenditega. Koodivahetus kui nähtus on vastuolus grammatilise süsteemi strukturaalse tervikuga, nagu seda on harjunud nägema strukturalistliku taustaga U. Weinreich ja E. Haugen. 37 Leksikaalse laenu põhitunnuseks on korduvalt peetud laenava keele morfoloogia ja fonoloogia integreerumist, kuid konkreetsed uurimused on näidanud selle seisukoha ekslikkust. 38 Võõrapärase elemendi põlistamine ei ole ot- 34 R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics, lk S. G. T h o m a s o n, Т. K a u f m a n, Language Contact, Creolization, and Genetic Linguistics. Berkeley: University of California Press, 1988; A. Backus, Two in One. Bilingual Speech of Turkish Immigrants in the Netherlands. Tilburg: Tilburg University Press, 1996; А. В e n t a h i 1 a, E. E. D a v i e s, The Syntax of Arabic-French Code-Switching. - Lingua 1983, nr 59 (4), Ik ; А. В en tahi la, E. E. Davies, Patterns of Code- Switching and Patterns of Language Contact. - Lingua 1995, nr 96 (2-3), Ik Vt nt: A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation Ik P. M uy s ken, Bilingual Speech, Ik Integreerumise kui eristamise kriteeriumi poolt: S. Popi а с k, S. Wheeler, A. West wood, Distinguishing Language Contact Phenomena. Evidence from Finnish- English Bilingualism, Ik 139. Vastupidiseid seisukohti on väljendatud järgmistes töödes: M. Turunen, Nykyvatjan koodinvaihdosta. - Virittäjä 1997, nr 2, lk ; J. Nortier, Code-Switching and Borrowing in an Arabic-Dutch Context. - E. G u u s, L. V e r - hoeven (eds.), Immigrant Languages in Europe. Clevedon-Philadelphia-Adelaide: Multilingual Matters, 1993, lk ; S. G. Thomas on, Language Contact, lk , viide lk 134. Veel kasulikke ülevaateid: Т. Lauttamus, Code-Switching and Borrowing in the English of Finnish Americans in an Interview Setting. - Studies in Languages 20. Joensuu: Joensuun Yliopisto, 1990, lk 9-13; S. Ro ma in e, Bilingualism, lk ; 32

35 sustav tunnus, sest laenava keele fonoloogilised reeglid võivad aja jooksul muutuda võõrfoneemide ja keelatud häälikukombinatsioonide suhtes tolerantsemaks, sest laenata võib ka struktuuri ja reegleid jms. 39 Osa uurijaid kaldub arvama, et koodivahetuse ja laenamise vahel ei ole kindlat piiri, tegemist on kontiinuumiga. 40 Koodivahetuse tunnuseks on peetud metalingvistilisi nähtusi (kõhklust, pause, kordamist, tõlkimist jne), kuid seda esineb ka ükskeelses kõnes. Kriteeriumiks on pakutud esinemissagedust ja monolingvaalide arvamust. Esimene on liiga ebamäärane: kui sage on sage? Teine on problemaatiline, sest väikesed ja/või ohustatud keeled ei pruugi olla kellegi ainsad keeled (ükskeelsed kõnelejad puuduvad). 41 Emakeelsele kõnelejale viitamine ei ole eriti produktiivne, sest mitmekeelsuse olukorras on emakeele määramine raske (kui mitte võimatu) ndatel aastatel arendas Timo Lauttamus koodivahetuse-laenamise kontiinuumi mudelit. Põhikriteeriumiks on toimiv grammatika, s.t kumma keele grammatika toimib antud moodustaja piires. Koodivahetuse-laenamise kontiinuum jaguneb neljaks alaks, mille piirid ei ole järsud (väikeste ja suurte tähtede kasutamine keelte tähistamisel näitab, kumma keele grammatika domineerib). 43 KOODIVAHETUS LAEN TOIMIV GRAMMATIKA koodimuutus koodisegu integreeritud laen mugandatud laen K2 K2 ~ kl Kl - k2 Kl Mugandatud laenud on sobitatud nii fonoloogiliselt kui ka morfoloogiliselt, integreeritud laenud aga ainult morfoloogiliselt. Selle mudeli puuduseks on ebaselge ingliskeelne terminoloogia. Kuigi kontiinuumi idee on igal juhul väärtuslik, ei tööta mudel kõigi keelte puhul. T. Lauttamus on uurinud soome-inglise koodivahetust, kus tüpoloogilised erinevused on märkimisväärsed. Kuid mida teha siis, kui keeled on väga lähedased ja seetõttu ei ole võimalik öelda, kumb on toimiv grammatika? H. Riionheimo toob eesti-ingerisoome materjali põhjal niisuguse ähmasuse näiteid. Tema korpuses esineb juhtumeid, kus morfeemid on pärit mõlemast keelest: lopettasimma 'lõpetasime', vrd ingerisoome lopetimma; eläsiit '(nad) elasid', vrd ingerisoome elliit, verbitüvi rauohone- 'rahune-', vrd ingerisoome rauhottu-. u Ta järeldab, et morfoloogia laenamise puhul on mugandamise mõiste kasutamine problemaatiline, sest ei ole selge, kuidas on mor- H. H almar i, Government and Codeswitching. Explaining American Finnish, lk S. G. T h o m a s о n, Language Contact, lk S. G. T h o m a s o n, On Mechanisms of Interference, Ik 191; A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik Vt S. G. Th oma son, On Mechanisms of Interference, Ik 191. Märkus, et ükskeelsed kõnelejad võivad puududa, kuulub N. Stensonile, vt: A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik T. Skutnabb-Kangas, Linguistic Genocide in Education or Worldwide Diversity and Human Rights? Mahwah, New Jersey: Lawrence Erlbaum Associates, 2000, Ik Tabel on mugandatud teosest: Т. Lauttamus, Code-Switching and Borrowing in the English of Finnish Americans in an Interview Setting, Ik H. Riionheimo, How to Borrow a Bound Morpheme? Evaluating the Status of Structural Interference in a Contact between Closely-Related Languages, Ik Keel ja Kirjandus nr

36 feem sobitatud vastuvõtva keele süsteemi. Nn kompromissvormid esinevad H. Riionheimo materjalis sageli. 45 Mitmest uurimusest selgub, et morfoloogiline integratsioon sõltub sotsiolingvistilistest parameetritest. Juba mainitud S. Budzhak-Jonesi ja S. Poplacki töös on esile toodud ukraina-inglise koodivahetuse põlvkondadevahelised erinevused. Sarnased tulemused on saanud Larisa Leisiö, kes on uurinud, kuidas kasutatakse soome nimisõnu Soome põlisvenelaste kõnes. 46 Et vene keeles on olemas soo kategooria ja nimisõnaklassid, võidakse kasutada mitmesuguseid strateegiaid: semantilisi, strukturaalseid, analoogiat ja segastrateegiaid. Nimisõna integratsiooni puhul on erinevusi nn murdekõnelejatel (Kyyrölä venelastel) ja vene kirjakeele kõnelejatel ning eri põlvkondade esindajatel. Esimese põlvkonna esindajad kasutavad tihti semantilist strateegiat, kusjuures murdekõnelejad käsitlevad soome nimisõnu valdavalt naissoost nimisõnadena. Murdekõnelejatel on rohkem integreeritud nimisõnu. Võib näha, kuidas sotsiaalsete tegurite mõjul (kõnelejaskonna koosseisu muutumine, kõnelejate vanus, vene keele kasutamise sagedus jms) asendatakse semantilised/strukturaalsed kriteeriumid puhtstrukturaalsetega ning viimases staadiumis toimub järkjärguline meessoo (kui kõige vähem markeeritud soo) üldistumine. L. Leisiö peab vääraks S. Poplacki, A. Pousada ja D. Sankoffi järeldust, mille kohaselt sugu määratakse üksnes strukturaalsete joonte põhjal. 47 S. Poplack ja tema kaasautorid kirjeldavad stabiilset keelekollektiivi, Soome põlisvenelased ei moodusta aga enam stabiilset kõnelejaskonda. Leksikaalsete laenude ja koodivahetuse eristamine viib jälle piirangute probleemi juurde. On kummastav lugeda väiteid, et fusiivsed keeled ei kipu eriti laenama, ja kui, siis nimisõnu ja mitte verbe. Takistuseks olevat keerukad reeglid, mis dikteerivad formatiivide kuju (morfeemide piiril toimuvad muutused, häälikute vaheldused jms). 48 Niisugused universaalsed piirangud on kergesti ümberlükatavad, piisab ühest vastupidisest näitest: kas vene keeles ei ole siis leksikaalseid laene? Laenamiseks kasutab vene keel edukalt eri strateegiaid, näiteks liidete ja lõppude lisamist. Vene keeles on mitmest allikast laene, sama kehtib ka vene murrete kohta. Näiteks Peipsi-äärsetes vene murretes on eesti laene hulgaliselt (nt пурька 'purk' < purk; tüvele lisatud lõpp -а, магать 'magama' < magama, eesti tüve lõpuvokaal tõlgendatud vene infinitiivi tüve sufiksina, lisatud infinitiivi lõpp -гь). 49 Laenude rohkus või vähesus sõltub kontaktsituatsiooni tüübist (kas keele säilitamine või keelevahetus), kõnelejate suhtumisest, keelekorralduslikust kliimast jms. Kõnelejate ja keelekorraldajate puristlik hoiak võib laenamist takistada. Ka väite teine pool on kergesti ümberlükatav. Tõepoolest, teatud süntaktilises positsioonis ei vaja nimisõna mingeid morfoloogilisi näita- 46 Mõiste kompromissvormid on pärit tööst: M. С1 у n e, Constraints on Code-Switching: How Universal Are They?, Ik L. Leisiö, Integration and Gender Assignment in Finland Russian. - SKY Journal of Linguistics 2001, nr 14, Ik S. Poplack, A. Pousada, D. Sanko f f, Competing Influences of Gender Assignment. Variable Process, Stable Outcome. - Lingua 1982, nr 57, Ik P. M u у s k e n, Code-Switching and Grammatical Theory, lk Vt О. Бурдакова, Грамматическая адаптация эстонской заимствованной лексики в русских городах Причудья. - Русская филология 8. Тарту: Тартуский Университет, 1997, lk ; О. Бурдакова, H. Бурдакова, О словаре прибалтийско-финских заимствований в русских говорах эстонского Причудья. - Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril Eesti Keele Instituudi toimetised 7. Koost, ja toim. J. Viikberg. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk

37 jäid (nt nominatiiv eesti keeles või teatavatesse nimisõnaklassidesse kuuluvate nimisõnade nominatiiv ja akusatiiv vene keeles), verbi puhul on morfoloogilised näitajad siiski kogu aeg vajalikud. Kuid nimisõnad on ülekaalus paljude keelte laenatud sõnavara hulgas. See ei johtu niivõrd keele struktuurist kuivõrd üldisest laenatavuse hierarhiast, mille kohaselt nimisõnu laenatakse esmajärjekorras. L. Leisiö uurimuse tutvustuses oli juba juttu sellest, et morfoloogiline integratsioon ei ole koodivahetuse ja laenu kindel eristaja ning võib ära jääda isegi aktsepteeritud laenu puhul. 50 Nõnda on koodivahetus (koodivaheldusega kõrvuti) üks leksikaalse laenamise mehhanisme, kuid ilmselt pole ta ainus. Seni ei ole selge, kas ja kuivõrd on koodivahetus osaline morfoloogia laenamises. Paljud uurijatest nõustuvad tänapäeval, et koodivahetuse ja aktsepteeritud laenude vahele jääb "hall ala", kuid selle ala liigendamise suhtes ei ole üksmeelt. Pragmaatiline lähenemine Pragmaatilise lähenemise rajajaks peetakse John Gumperzi. Nüüdseks klassikaliseks saanud uurimuses (koostöös Jan Petter Blomiga) liigendab ta koodivahetust situatsiooniliseks ja metafooriliseks. Esimene johtub vestlussituatsiooni muutusest (nt veel ühe kaasvestleja ilmumine), teine mängib kommentaari rolli. 51 Hilisemates töödes käsitles J. Gumperz koodivahetust kui kontekstualiseerimise võtet: see kannab pragmaatilist ja sotsiaalset informatsiooni täpselt nagu žestid, intonatsioon, paus, kõhklus, rõhutamine jms. Lähtepunktiks pole struktuur, vaid funktsioon, mis on koodivahetusel vestluses. 52 J. Gumperzi vaimus jätkavad Robert Le Page, Andree Tabouret- Keller ja Peter Auer. Universaalsete süntaktiliste piirangute postuleerimine ei ole tänini vilja kandnud, küll aga võib mõne uurija arvates kõnelda pragmaatilistest universaalidest: erinevate keelte paaride puhul on erinevates sotsiolingvistilistes olukordades koodivahetusel tihti sarnased pragmaatilised funktsioonid. 53 Kas koodivahetuse toimumine ja suund on ennustatav üldist sotsiolingvistilist olukorda tundes? C. Myers-Scottoni pakutud markeerituse mudeli järgi on "meie" kood ootuspärane (alati markeerimata), "nende" kood aga markeeritud. Koodivahetus võib teatavas olukorras osutada sotsiaalse identiteedi mitmekesisusele, sest mitmekeelse inimese käsutuses on mitu identiteeti. Iga keel on seotud mingite õiguste ja kohustuste hulgaga, keelt vahetades vahetatakse ühtlasi ka õigusi ja kohustusi. Situatsiooniline koodivahetus on markeerimata valik, samuti nagu sagedane ja sujuv koodivahetus. C. Myers- Scotton ei pööra tähelepanu metafoorilisele koodivahetusele ning eirab teadlikult vestluse tasandit. 50 Hiljem loobus P. Muysken nii jäigast sõnastusest ning viitas juba mainitud S. Budzhak-Jonesi ja S. Poplacki tööle, vt P. Muysken, Bilingual Speech, lk J. Р. В1 o m, J. Gumperz, Social Meaning in Linguistic Structures. Code-Switching in Norway. -J. Gumperz, D. Hymes (eds.), Directions in Sociolinguistics. The Ethnography of Communication. New York: Holt, Rinehart & Winston, 1972, Ik J. Gumperz, Discourse Strategies. Cambridge: Cambridge University Press, 1982; J. Gumperz, Language and Social Identity. Cambridge: Cambridge University Press, Koodivahetuse pragmaatilistest funktsioonidest annab hea ülevaate Frangois Grosjean (F. Gro s j e an, Life with Two Languages. Cambridge (Mass.): Harvard University Press, 1982, Ik 151), vt kä: A. Sarhimaa, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik * 35

38 Markeerituse mudelit on kritiseeritud mitmel põhjusel. 54 Siinkirjutaja meelest kehtib "meie" ja "nende" koodi vastandus parimal juhul vaid mõnes keelekollektiivis. Mida aga teha siis, kui niisugust jäika piiri ei ole? Markeerituse mudeli järgi on kahe keele kasutamine kahekordse identiteedi väljendamise sooviks, kuid ka selle väite universaalse kehtivusega on raske nõustuda. Kui eestlasega vesteldes ei suuda venelane rääkida eranditult eesti keelt, kuid samal ajal soovib olla viisakas ja seetõttu pikib oma kõnesse eesti sõnu, ei ole veel põhjust rääkida kahekordsest identiteedist. Isegi mõlema keele hiilgav oskus ja pidev vahetus vestluses ei ole tingimata kahekordse identiteedi märgiks. Vastupidiselt С Myers-Scottonile väidab Peter Auer, et vestlus on koodivahetuse uurimiseks väga mugav ühik. Esiteks on vestlus piisavalt autonoomne struktuur. Teiseks lubab konversatsioonianalüüsi võtete kasutamine täita koodivahetuse uurimises lünka, mis on tekkinud süntaktilis-grammatilise ja makrosotsiolingvistilise analüüsi vahel. Koodivahetuse puhtgrammatiline analüüs ei hooli sellest, mis eelneb ja mis järgneb antud lausele. J. A. Fishmani vaimus makrosotsiolingvistiline võttestik jätab kõrvale individuaalse kõneleja. 55 P. Aueri jaoks on oluline kogu vestluse struktuur. Sellest lähtudes eristab ta mitut mitmekeelse vestluse malli. 56 Ta tõestab, et levinud makrosotsiolingvistiline tõlgendus ei hõlma ega seleta kõiki võimalikke juhtumeid. Makrosotsiolingvistika seostab keeli teatavate funktsionaalsete valdkondade või tegevustega. Niisuguse analüüsi klassikaline näide on J. A. Fishmani õpikus inglise-hispaania vestlus. 57 Nõnda vestleb ülemus oma sekretäriga inglise keeles asjaajamisest, rääkides argiteemadel lähevad aga mõlemad üle hispaania keelele. J. A. Fishman interpreteerib seda kui kindlat keeltevahelist funktsioonide jaotust. P. Aueri arvates ei pruugi konkreetne tegevus olla alati seotud kindla keelega. Tähtis on eelkõige koodivahetuse fakt, ettekavatsetult loodud kontrast. 58 Selle tähelepaneku õigsust tõestab C. Alvarez-Cäccamo uurimus, kust selgub, et isegi kellegi tsiteerimine, kolmanda isiku kõne ümberjutustus, teises keeles aset leidnud sündmuse refereerimine jne ei pruugi olla just selles keeles, milles kõik see tegelikult toimus. Põhiline on koodivahetus kui selline. 59 "Utilitaarne" tõlgendus - kindel keel kindlas funktsioonis - ei näe ette madalama staatuse keele kasutamist sotsiaalselt domineeriva keelekollektiivi liikmete poolt omavahelises suhtlemises, ometi on kirjeldatud juhtumeid, et Inglismaal kasutavad briti noored aasia inglise keele varianti, inglise- 54 С Myers-S cotton, Social Motivations of Code-Switching. Oxford: Clarendon Press, Markeerituse mudeli argumenteeritud kriitika leidub järgmistes teostes: M. Meeuwis, J. Blommaert, The 'Markedness Model' and the Absence of Society. Remarks on Codeswitching. - Multilingua 1994, nr 13 (4), Ik ; M. Meeuwis, J. Blommaert, A Monolectal View of Code-Switching. Layered Code-Switching among Zairians in Belgium. - P. Au e r (ed.), Code-Switching in Conversation, Ik 76-98; P. M u у s - ken, Bilingual Speech, Ik P. Auer, Bilingual Conversation Revisited. - P. Auer (ed.), Code-Switching in Conversation, Ik P. A u e r, Bilingual Conversation. Amsterdam: Benjamins, 1984; P. A u e r, The Pragmatics of Code-Switching. A Sequential Approach. -L. Milroy, P. Muysken (eds.), One Speaker, Two Languages, Ik J. A. Fishman, Sociolinguistics. Rowley, Mass.: Newbury, P. Auer, The Pragmatics of Code-Switching. A Sequential Approach, Ik СAlvarez-Cäccamo, The Power of Reflexive Language(s). Code Displacement in Reported Speech. - Journal of Pragmatics 1996, nr 25, Ik

39 põhist kreooli jm "ootamatuid" keelevariante, mida rangelt funktsionaalne analüüs ennustada ei suuda. 60 P. Auer rõhutab, et kakskeelsetes keelekollektiivides võib tekkida sotsiolingvistiliselt ebamääraseid olukordi, kus koodivahetus on seotud pigem üksikkõneleja taustaga (eelistused, n-ö keeleline elulugu jms). Uuemad kakskeelsed keelekollektiivid on algul ebastabiilsed, seetõttu ei ole keelelise käitumise normid kindlalt välja kujunenud. 61 Läheme kakskeelse vestluse mallide juurde. Lihtsuse mõttes eeldatakse, et kaasvestlejaid on kaks. Kaasvestlejad on tähistatud numbrite, keeled aga tähtedega. 62 Mall la: Al A2 Al A2//B1 B2 Bl B2 See mall kirjeldab koodivahetust, nagu see on esitatud J. A. Fishmani õpikus. Koodivahetuse koht on selge, teine kaasvestleja aktsepteerib koodivahetust. Teisele keelele üleminek võib toimuda ka ühe kõnevooru raames: Mall Ib: Al A2 A1//B1 B2 Bl B2 la ja Ib tüüpi koodivahetus on seotud teema või tegevuse vahetusega. Seda nimetatakse diskursusega seotud koodivahetuseks. Kuid meie oludes on võimalik nende mallide teistsugune tõlgendus: üks kaasvestlejatest alustab vestlust eesti keeles, et näidata solidaarsust ja viisakust, kuid keeleoskust napib ja ta läheb üle vene keelele (või eestlane ise kipub vene keelt kõnelema, sest ei usalda venelase eesti keele oskust). Sellisel juhul oleks malli pragmaatiline tõlgendus pisut teistsugune, kui P. Auer seda näeb. Muidugi võib teisele keelele üleminek olla ka vene-eesti suhtlemises kaudselt seotud vestluse teema vahetusega, kuid erinevalt J. A. Fishmani "klassikalisest" koodivahetusest, kus keeleoskus ei ole oluline tegur, tuleb vene-eesti koodivahetuse puhul keeleoskust arvestada. Mõni teema võib konkreetsel kaasvestlejal tõepoolest seostuda kindla keelega ja seetõttu keeleoskus kammitseb ning määrab koodivahetuse. 63 Mallid lia ja lib peegeldavad kõneleja(te) eelistusi ja on seotud osalejatega. On märkimisväärne, et üksnes grammatilise analüüsi põhjal ei jõutagi niisuguste juhtumite käsitlemiseni, sest seda sorti koodivahetus ei ole lausesisene ning vähemalt üks kaasvestlejatest räägib kogu aeg ühte keelt. Mall lia: Al B2 Al B2 Al B2 Mall lib: Al B2 Al B2 A1//A2 Al A2 Seda tüüpi koodivahetus on tüüpiline venelaste ja eestlaste vahelises suhtlemises (seega kirjeldavad mallid ka grupivälist koodivahetust). Mõlemad aktsepteerivad partneri keelevalikut, mõlemad kõnelevad oma keelt. Eelduseks on vähemalt passiivne partneri keele oskus. Mall lib sisaldab kokkuleppimise faasi. Ka see mall on meil levinud: vestlust alustatakse nii nagu mallis lia, kuid üks kaasvestlejatest loobub esialgsest keelevalikust (näiteks kaheldes teise kaasvestleja piisavas eesti keele oskuses). Näide 9 illustreerib malli lia: 60 B. R a m p t o n, Language Crossing and Redefinition of Reality. - P. Auer (ed.), Code-Switching in Conversation, lk ; В. Ramp to n, Sociolinguistics and Cultural Studies. New Ethnicities, Liminality and Interaction. - Social Semiotics 1999, nr 9 (3), Ik P. A u e r, The Pragmatics of Code-Swistching. A Sequential Approach, Ik Vt P. Auer, The Pragmatics of Code-Switching. A Sequential Approach, Ik Eesti oludes pakub head võrdlusmaterjali väljakujunenud mitmekeelsete (põlis)vähemuste koodivahetus (näiteks juutidel, kes valdavad vabalt vähemalt kahte keelt). 37

40 (9) Ajakirjanik: Kas te olete... kas te olete nagu rahul selle informatsiooniga, mida te eesti ajakirjandusest saate? Kas teile tundub, et te saate teada? Neiu: Конкретно об Эстонии, да. [räägib vene keeles integratsiooni vajalikkusest] 'konktreetselt Eesti kohta - jah' Ajakirjanik: Kas teie olete integreerunud? Neiu: Ещё пока нет. 'veel mitte' (7. XI 2002, ETV, "Unetus") Eesti Televisiooni kakskeelsetes ja venekeelsetes saadetes esineb see mall üpris sageli. Saatejuhid on enam või vähem kakskeelsed ning saatekülalised võivad vabalt valida suhtlemiskeele, sest kõik saated varustatakse hiljem subtiitritega. Olgu lisatud, et mall lia peidab tegelikult kahte pragmaatiliselt erinevat olukorda. Vestlus võib toimuda kirjeldatud kujul, kuid ühel juhul (näide 9) on see efektiivne, teisel aga ei saa kaua kesta, sest kaasvestlejate soovimatus minna üle partneri keelele tekitab konflikti. (10) Eestlane (E) näeb võõrast inimest (V) trepikojas ja küsib, kuhu too minna soovib. E: Vabandage, kelle juurde te lähete? V: Что вы хотите? 'mida te soovite?' E: Et kelle juurde te lähete? V: Совсем по-русски говорить разучилась, что ли? 'üldse vene keele ära unustanud või?' 64 Koodivahetus võib toimuda kõnevooru sees mitu korda, kusjuures keele valik on kogu aeg lahtine. Mallis Ula ei olegi võimalik määrata põhikeelt. Mallis Illb valitakse lõpuks üks keel. MaU III a: ABI AB2 ABI AB2 Mall III b: ABI AB2 Al A2 Lõpuks võib koodivahetus toimuda ainult ühe kõnevooru sees, mis ei mõjuta vestluse keelt tervikuna. P. Aueri järgi on seegi koodivahetus seotud diskursusega. MaU IV: Al [Bl] Al Ka see mall esineb sageli venelaste ja eestlaste suhtluses, aga ka venelaste omavahelisel suhtlemisel. Näites 11 on saatejuht ja ta külaline mõlemad venelased. (11) Külaline: Я считаюсь человек... Как эта формулировка по-эстонски? С недо... 'mind peetakse inimeseks... kuidas see sõnastus eesti keeles on? Puude..' puudega... puudega inimene, raske puudega inimene... Получила бумагу; у меня написано... raske puudega inimene. 'sain paberi, mul on kirjas...' (8. II 2002, ETV, "Sputnik") Mõistagi ei ammenda pakutud mallid kõiki juhtumeid. Selge, et mallid on omavahel kombineeritavad: vaevalt on olemas absoluutselt puhtaid vestlustüüpe. Kuid P. Auer ei piirdu koodivahetuse liigitamisega, vaid pakub ka mudeli, mis seletab koodivahetuse dünaamikat ja uute keelevariantide teket. 64 Selle artikli raamid ei luba süveneda selle vestluse pragmaatilisse analüüsi. Nendime vaid, et soovimatus suhelda eesti keeles on väljendatud ka grammatiliste vahenditega: V teises repliigis mitmeti tõlgendatav mineviku vorm, kombineerituna personaalpronoomeni puudumisega. Kui see on ainsuse teine isik, on tegemist lihtsalt ebaviisaka pöördumisega võõra inimese poole. Kui see on ainsuse kolmas isik, siis on ebaviisakus veelgi suurem: viidates E-le kolmandas isikus, V justkui välistab E kaasvestlejana. 38

41 Koodivahetus ja uute keelte teke Missugune on koodivahetuse roll uute keelte tekkes, huvitab mitme suuna esindajaid. С Myers-Scottoni MKR-mudeli loogiliseks jätkuks on järgmine mudel: MK ümberpööre. Esimesel etapil toimib tavaline MKR-mudel (MK grammatilised morfeemid, SK leksikaalsed morfeemid ja SK saarekesed). Teisel etapil tekib koond-mk, kus on lubatud SK grammatilised morfeemid ja MK + SK saarekesed, kusjuures eelistatakse juba SK struktuurimalle. Kolmandal etapil on ümberpööre teoks saanud, nüüd on kunagine SK hoopis MK, kust tulevadki grammatilised morfeemid. Ümberpööre toimub seal, kus on aset leidnud täielik või osaline keelevahetus. 65 MK ümberpöörde mudel on sõnastatud jäigalt (hoolimata sellest, et see on kontiinuum). Juba esimesel pilgul kerkib vähemalt kaks probleemi. Esiteks lähtutakse MKR-mudelist ning opereeritakse selle terminitega. Samal ajal ei ole MKR-mudel universaalselt rakendatav. Järelikult ei saa seda olla ka MK ümberpöörde mudel. Teiseks oleks vale arvata, justkui koodivahetus oleks ainus kontaktidest tulenevate muutuste mehhanism. 66 P. Aueri pragmaatüis-grammatilise kontiinuumi mudel ei ole sõnastatud nii jäigalt nagu MK ümberpöörde mudel. 67 Esimene etapp on koodivahetus, mille puhul vestluse põhikeele suhtes kahtlust ei teki. Pärast aeg-ajalt toimuvat koodivahetust minnakse üle esialgsele keelele. Selline koodivahetus on seotud diskursusega: (12) Juhendaja vestleb diplomandiga diplomitööst: Juhendaja:... а то потом начнут к вам придираться, почему вы того не читали, этого не читали... 'muidu hakatakse pärast teie kallal norima, miks te seda pole lugenud, toda pole lugenud' Diplomand: Для этого и есть kaitsmine 'selleks ongi olemas kaitsmine' (Vestlus kevadel 2003) Selles vestluskatkendis on sõna kaitsmine selgelt seotud kindla temaatikaga: ülikool, diplomitöö kirjutamine, kaitsmine, väitlus jms. Põhikeeleks on vene keel, mõningate koodivahetuste järel (mis ei ole alati ühesõnalised) minnakse taas üle vene keelele. Teisel etapil on üha rohkem kõnevoorusiseseid koodivahetusi. Keeli kasutatakse läbisegi, nii et vestluse põhikeele määramine võib olla lootusetu ülesanne. Samuti on raske teha vahet ühesõnaliste koodivahetuste ja keelte vahelduva kasutamise vahel. Kahe keele kõrvuti kasutamine ei ole enam diskursusega seotud, keelte funktsiooni on raske määrata, mis ei tähenda aga, et selline koodivahetus on täiesti suvaline ega allu mingitele reeglitele. 68 Järgmises näites kõneldakse vaheldumisi vene murret ja soome keelt. 69 Üleminek on sujuv ja kiire: 65 С Myers-Scotton, Duelling Languages Grammatical Structure in Code-Switching, Ik Viimasele asjaolule viitab A. Sarhimaa (A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact- Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik 142). 67 Mudeli kirjeldus leidub järgmistes teostes: P. A u e r, Bilingual Conversation Revisited, lk 1-24; P.Auer, From Codeswitching Via Language Mixing to Fused Leets. Toward a Dynamic Typology of Bilingual Speech. - International Journal of Bilingualism 1999, nr 3 (4), Ik P. Auer, From Codeswitching Via Language Mixing to Fused Leets. Toward a Dynamic Typology of Bilingual Speech, Ik M. L e i n o n e n, Bilingual Speech in Russian and Finnish. A Case Study. -S.Ureland (ed.), Proceedings of the XlVth Scandinavian Conference of Linguistics and the VIII 39

42 (13) особенно красивы девчонки оне tottakai ne nuo pojat, да [arusaamatu] tykkäsivät, a nää omat pojat, они были mustasukkaisia, а они бы не давали и вот aina riita tuli. И така riita tuli, что, им дали porttikielto (...) и потом они приходили туды pahantekoon. Вроде приходили драться правда стоят vähän kauempana, и tekivät harmia niille. Tällä soi musiikki, оне все танцуют пляшут так им весело и, и потом кто-нибуть чуть не с puukkom-то tuli туды. 'eriti ilusad tüdrukud nad muidugi nendele neile poistele, ja [arusaamatu] meeldisid, aga need omad poisid, nad olid armukadedad, aga nad ei lasknud ja nõnda tekkis alati tüli. Ja niisugune tüli tekkis, et neile anti lähenemiskeeld (...) ja siis nad käisid seal paha peäl. Justkui tulid kaklema tõepoolest seisavad natuke kaugemal ja tegid neile viga. Seal mängis muusika, nad kõik tantsivad, löövad kepsu nii lõbus on neil ja, ja pärast keegi tuli sinna lausa pussiga' Keelte läbisegi kasutamine võib olla rühmaidentiteedi väljendamise võte: niisugustel variantidel on tihti olemas rahvapärane nimi, nagu näiteks Italoschwyz (Šveitsi itaallaste kasutatav itaalia-saksa variant) või Hebrish (USA-s elavate iisraellaste heebrea-inglise variant) jms. 70 Keelte vahelduv kasutamine nõuab võrdlemisi head mõlema keeleoskust. Kolmas etapp on sulamvariandi teke. Sulamvariandis on koodivahetuse pragmaatiline tähtsus täiesti kulunud, koodivahetus toimub kindlate reeglite järgi ja on grammatikaliseerunud. Keelte kõrvutav kasutamine ei ole enam pragmaatiliselt tähendusrikas, kõnelejal ei ole õigupoolest valikut. Üleminekuperioodidel võivad koodivahetuse vanemad ja uuemad astmed eksisteerida paralleelselt (näiteks erinevate põlvkondade esindajatel). 71 Mõlema keele sujuv kõnelemine ei ole enam nõutav. P. Aueri järgi on sulamvariantide näiteks nn segakeeled, kuigi nende vahekord ei ole päris selge. Mitte kõik sulamvariandid ei ole tingimata segakeeled, ka mitte kõik segakeeled ei pruugi olla sulamvariandid. 72 Grammatikaliseerumine algab tavaliselt diskursuse markeritest, sidesõnadest, modaalsõnadest jne. 73 Yael Maschler on mitme aasta vältel uurinud USA-st pärit Iisraeli esimese põlve sisserändajate inglise-heebrea kakskeelsust. Inglise keelel on Iisraelis kõrge prestiiž: pole tõenäoline, et ingliskeelsetest maadest pärit sisserändajad loobuksid inglise keelest täielikult heebrea keele kasuks. Paistab, et on tekkimas (või juba tekkinud) uus sulam- Conference of Nordic and General Linguistics, August 16-21, Four Special Sessions, Language Contacts across the Baltic. Gothenburg Papers in Theoretical Linguistics 72. Göteborg: Göteborgs Universitet, 1994, lk (näide lk 226). 70 R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics, lk 51-75; E. Olshtrain, S. Blum-Ku lk a, Happy Hebrish. Mixing and Switching in American Israeli Family Interaction. - S. Gass, С Madden, D. Preston, L. Selinker (eds.), Variation in Second Language Acquisition. Discourse and Pragmatics. Philadelphia: Multilingual Matters, 1989, Ik Vt А. В а с к u s, Mixed Discourse as a Reflection of Bilingual Proficiency. - T. H i с - key, J. Williams (eds.), Language, Education and Society in a Changing World. Dublin-Clevedon-Philadelphia-Adelaide: IRAAL/Multilingual Matters, 1996, Ik Vt S. G. Thomason, T. Kaufman, Language Contact, Creolization, and Genetic Linguistics; S. G. Thomason, Introduction. -S. G. Thomason (ed.), Contact Languages. A Wider Perspective. Amsterdam-Philadelphia, 1997, Ik 1-7; P. Bakker, M. Mous (eds.), Mixed Languages. Fifteen Case Studies in Language Intertwining. Amsterdam: IFOTT, 1994; P. Bakker, P. Muysken, Mixed Languages and Language Intertwining. -J. Arends, P. Muysken, N. Smith (eds.), Pidgins and Creols. An Introduction. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins, 1995, Ik P. Auer, From Codeswitching Via Language Mixing to Fused Leets. Toward a Dynamic Typology of Bilingual Speech, Ik

43 variant või segakood, kus kõik diskursuse markerid, mödaal- ja sissejuhatavad sõnad on pärit heebrea keelest. 74 Muidugi ei tähenda täistähenduslike sõnade laenamine iseenesest, et tegemist on segakoodiga. Segakoodi tekkest võib rääkida alles siis, kui laenamine mõjutab vastuvõtva keele grammatilist süsteemi. Näiteks türgi-hollandi koodivahetuses on tekkinud vajadus inkorporeerida hollandi infinitiivi. Seetõttu on türgi verb yapmak 'tegema' täiesti grammatikaliseerunud ja muutunud abiverbiks, millele võib liituda ükskõik milline hollandi infinitiiv: beheersen yapmak 'omandama (keelt)' (hollandi beheersen 'omandama' + türgi yapmak 'tegema'). 75 Sama strateegiat kasutatakse türgi-saksa koodivahetuses, nt: anmelden yapmak 'registreeruma' (sks sich anmelden 'registreeruma' + türgi yapmak 'tegema'). 76 Segavariandi tekkele võib viidata nn kahekordne markeerimine, kus mingit grammatilist funktsiooni väljendatakse mõlema keele grammatiliste vahenditega. P. Aueri näide on usbeki-tadžiki segakoodi kohta, mida kõneldakse Afganistanis. 77 Kahekordse markeerimise näiteid leidub ka vene-soome koodivahetuse korpuses: 78 (14) на hyllyllä стоит peäl riiul-adess seisab 'seisab riiulis' (15) в roskikseen там кинули sisse prügikast-ill seal (nad) viskasid/visati '(nad) viskasid/visati seal prügikasti' Vene-soome koodivahetuses ei ole kahekordne markeerimine muutunud reegliks, kuid mõnes kontaktsituatsioonis võib see muutuda lausa kohustuslikuks. Pragmaatilis-grammatilise kontiinuumi mudel sobib hästi mitmel juhul, kuid pole siiski universaalne. Võrreldes MK ümberpöörde mudeliga on P. Aueri mudel paindlikum, kuid mõlemad on rakendatavad vaid järkjärguliste protsesside puhul. Ometi on teada, et mõningad segakeeled/segakoodid tekivad üpris kiiresti. Et kontaktlingvistikas on korraga kasutusel mitmesugused mudelid ja igal mudelil on oma oskussõnavara ja teoreetiline aparatuur, siis on nende omavaheline sobitamine raske (või hoopis võimatu). Mudelid on eraldi võetuna kasulikud, kuid milline on erinevate mudelite abil kirjeldatavate nähtuste suhe? Nagu mainitud, ei ole selge, milline seos on sulamvariantide ja segakeelte vahel. Praegu võib vaid nentida, et koodivahetuse ühtse mudeli väljatöötamine ei ole ilmselt võimalik Y. M a s с h 1 e r, Emergent Bilingual Grammar. The Case of Contrast. - Journal of Pragmatics 1997, nr 28 (3), Ik ; Y. M a s chler, On the Transition from Code- Switching to Mixed Code. - P. Auer (ed.), Code-Switching in Conversation, Ik ; С Oesch Serra, Discourse Connectives in Bilingual Conversation. The Case of an Emerging Italian-French Mixed Code. - P. Auer (ed.), Code-Switching in Conversation, Ik А. В а с к u s, Two in One. Bilingual Speech of Turkish Immigrants in the Netherlands, Ik L. J o h a n s o n, Code-Copying in Immigrant Turkish. -G. Extra, L. Verhoeven (eds.), Immigrant Languages in Europe. Clevedon-Philadelphia-Adelaide: Multilingual Matters, 1993, Ik P. Auer, From Codeswitching Via Language Mixing to Fused Leets. Toward a Dynamic Typology of Bilingual Speech, Ik Vt M. L e i n o n e n, Bilingual Speech in Russian and Finnish. A Case Study, Ik

44 Kes vahetab koodi? Koodivahetus kui looming Isegi kui mõni uurimus taotleb koodivahetuse universaalsete reeglite sõnastamist, on see tehtud konkreetse keelematerjali põhjal. Siinkirjutaja arvates ei tohi ignoreerida makro- ega mikrosotsiolingvistilist tausta isegi siis, kui tegeldakse koodivahetuse puhtgrammatüise analüüsiga. Seetõttu on igati õigustatud küsimus: kes on tüüpiline koodivahetaja, keda uurijad kirjeldavad? Enamik uurimusi puudutab immigrante ja nende järglasi USA-s, Kanadas ja Lääne-Euroopas, postkoloniaalseid ühiskondi Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, aga ka stabiilseid põlisvähemusi. Nõukogudej argsete keelekollektiivide koodivahetusest on kirjutatud üpris vähe. Erandiks on Soome keeleteadlaste huvi karjala-vene koodivahetuse vastu: siin on tegemist uurimisparadigma muutusega, traditsioonilistelt uurimistavadelt, mis asetavad põhirõhu leksikaalsele laenamisele, etümoloogiale ja fonoloogilisele interferentsile, tänapäevase kontaktlingvistika võttestikule üleminekuga. 79 Koodivahetaja koondportree korrigeerimise vajadusele osutab R. Franceschini. Tüüpilist koodivahetajat iseloomustavad järgmised sotsiolingvistilised jooned: 1) suhteliselt noor, 2) vähemuse liige, 3) madalam sotsiaalne klass, 4) tugev grupisisene rahvuslik identiteet, 5) mitmekeelne sotsiaalne taust. Kuid R. Franceschini arvates kaldub Šveitsis itaalia-saksa koodivahetus sellest iseloomustusest kõrvale. Muidugi leidub juhtumeid, mis vastavad antud pildile enam-vähem täielikult, sellegipoolest ei kuulu koodivahetajad tingimata madalamasse sotsiaalsesse klassi. Enam ei suhtuta itaalia päritolu sisserändajatesse halvustavalt, nüüd on itaallastega seotud pigem positiivsed stereotüübid. Koodivahetus kui selline on moes, see on noorte edukate linlaste kultuuri osa: nõnda omandavad mõningad saksakeelsed šveitslased kohe keelekuju, mida iseloomustab pidev ja sujuv koodivahetus, puhast itaalia keelt omandamata. 80 Üpris selge, et Eestis (ja ilmselt mujal Baltikumis) elav koodivahetaja ei ole niisugune, nagu koondportree teda kujutab. Eesti keeleteadlased ja sotsioloogid teavad, et vene keele kõnelejaid ei ole võimalik kirjeldada läänemaailma traditsiooniliste kategooriate abil, nagu "vähemused", "sisserändajad" jne. Eestis ja mujal Baltikumis on kindlasti olemas põlisvähemused, kes väärivad omaette uurimist, kuid demograafiliselt ja sotsiolingvistiliselt on nad paraku marginaalsed. Eestis on koodivahetus kui suhtlemisstrateegia võrdlemisi uus (välja arvatud põlisvähemuste rühmasisene suhtlemine). Rääkides vene-eesti koodivahetusest, tuleb arvesse võtta veel üht olulist erinevust: vene keele mõningane oskus on eestlaste hulgas suhteliselt levinud 81 ja seetõttu on võimalik grupiväline koodivahetus malli lib järgi. Nõnda ei ole koodivahetus venelaste kõnes ainult rühmasisene nähtus, kusjuures Lääne-Euroopa sisserändajate ja nende järglaste keelekollektiivides on koodivahetus valdavalt rühmasisene. Ei ole teada, kas ja kuidas põhivoolu uurimused arvestavad mitmesuguste keelehierarhiate eksisteerimist. Eestis on aga paralleelsete, konfliktsete keele- 79 A. S а г h i m a a, Investigating Russian/Karelian Language Contacts. Explication of a Linguistic-Historical Framework. - Studies in Languages 20. Joensuu: University of Joensuu, 1991, lk 54-78, eriti lk 56-60; A. S ar hi m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics, Ik 53-54, Muidugi avaldub siin paikkondlik eripära: vene keele oskusest võib kõnelda Tallinnas ja Kirde-Eestis, kuid mitte näiteks saartel. 42

45 hierarhiate olemasolu iseloomulik mitmele sotsiolingvistilisele perioodile, sh ka Nõukogude okupatsiooni ajale. 82 See tuli eriti selgelt ilmsiks 1980-ndate aastate lõpus ja 1990-ndate algul. Oleks vale arvata, et praeguseks on Eestis kõigil samad keelelised eelistused. Keelehierarhiad eksisteerivad paralleelselt, ehkki ilma otsese konfliktita. Sellest järeldub, et meie oludes nõuab põhivoolu uurimustes maalitud koondportree korrigeerimist, eriti sotsiaalse ja põlvkondliku kuuluvuse osas. Kindlasti tuleb arvestada ka Eesti regionaalsete erinevustega. Viimaste aastate uurimused on näidanud, et stabiilsetes kakskeelsetes kollektiivides ei pruugi koodivahetusel olla kindlat funktsiooni. 83 Ühe keelekollektiivi käsutuses võib olla mitu koodi ja isegi mitu segakoodi. 84 Mitmel pool on välja kujunenud nn etnolektid: domineeriva keele variandid, mis erinevad standardist ja mida kõnelevad muu etnilise taustaga inimesed. Niisugused etnolektid tekivad nn klassikalistes sisserändajate maades (USA, Austraalia, Kanada), aga ka Lääne-Euroopas. 85 Koik see seab küsimärgi alla traditsioonilise makrosotsiolingvistilise funktsionalistliku lähenemise õigustatuse. Tõsi küll, J. A. Fishmani klassikaline nending, et ühiskond ei vaja kahte keelt täpselt samas funktsioonis, on hea argument "ideaalse" kakskeelsuse (võrdkeelsuse) vastu. Kuid siit ei järeldu, et mikrosotsiolingvistilisel tasandil ei või keelte funktsioonid/kasutusalad mingil määral kattuda ja seeläbi ähmastuda. Tekib liiasus, mida range funktsionalistlik analüüs seletada ei oska, kuid mis on igasuguse kultuuri eksisteerimise hädavajalik tingimus. Seetõttu on võimalik keelte funktsioonide ähmastumine ja paradoksaalne koodivahetus, mida ei oodata. Veel üks probleemide ring on seotud nn monolingvaalse lähenemisega. Kuigi kontaktlingvistika ja sotsiolingvistika ei pea mitmekeelsust enam ammu erakordseks nähtuseks, lähtutakse siiski sageli ühtsest, selgelt piiritletud keelest ja kõnelejaskonnast. Eespool oli juttu sellest, kuidas ükskeelsetest normidest lähtumine moonutab koodivahetuse grammatilist analüüsi. Kuid see moonutab ka sotsiolingvistilist ja pragmaatilist analüüsi. Sellele osutab P. Muysken, kes nimetab ettekujutust, et keel on staatiline, valmis olev, kindel asi, keelekindluseks. Samas vaimus hoiatab A. Backus eurotsentristliku, monoliitse vaate eest. On muide tähelepanuväärne, et kõnealune artikkel on avaldatud ajakirjas nimega Topics in Language Disorders Т. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt. - Pühendusteos Huno Rätsepale Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu: Tartu Ülikool, 1997, lk R. Franceschini, The Notion of Code in Linguistics, lk A. S a r h i m a a, Syntactic Transfer, Contact-Induced Change, and the Evolution of Bilingual Mixed Codes. Focus on Karelian-Russian Language Alternation, Ik , Suhteliselt hästi on uuritud juutide USA inglise keele variante, vt D. L. Gold, Jewish English. -J. A. Fishman (ed.), Readings in the Sociology of Jewish Languages. Leiden: E. J. Brill, 1985, Ik Austraalia inglise keele kreeka ja juudi etnolektide kohta vt: M. С1 у n e, E. E i s i k o v i t s, L. T o 11 fr e e, Ethnolects as In-Group Varieties. -A. Duszak (ed.), Us and Others. Social Identities Across Languages, Discourses and Cultures. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins, 2002, Ik Saksamaa türklaste etnolekti kohta vt: J. Androutsopoulos, From the Streets to the Screens and Back Again. On the Mediated Diffusion of Ethnolectal Patterns in Contemporary German. viewdownload&cid=l. 86 P. M u у s k e n, Bilingual Speech, lk 41-46; А. В а с к u s, Mixed Native Languages. A Challenge to the Monolithic View of Language. - Topics in Language Disorders 1999, nr 19 (4), Ik 11-22; vt ka: R. L e Pag e, "You can never tell where a word comes from". Language Contact in a Diffuse Setting. - E. H. J a h r (ed.), Language Contact. Theoretical and Empirical Studies. Berlin-New York: Mouton de Gruyter, 1992, Ik

46 Mis toimub nn väheprestiižikate keelevariantidega? Kas nad on tingimata hääbumisele mõistetud? Kas koodivahetus ja kakskeelsus on vaid samm teel ükskeelsuse poole? Etnolektid, sisserändajate keeled, domineeriva keele mittestandardsed variandid, segakoodid jms ei pruugi üldse hääbuda, vaid elavad oma elu. Mitmel pool Lääne-Euroopas on hakatud kirjutama nn ootamatutest koodivahetajatest: enamuse esindajate suust võib kuulda "valet" (s.o mitteootuspärast) keelt, etnolekte jms. Nõnda on P. Auer ja Inci Dirim Hamburgi eeslinnades uurinud mittetürklaste kõnes esmapilgul paradoksaalset saksa-türgi koodivahetust ja türgi keele kasutamist.*" Selgus, et mõnel juhul on türgi keele omandamise motivatsioon n-ö instrumentaalne (näiteks elatakse linnaosas, kus enamik naabreid on türklased), kuid mitte valdavalt. Tegemist on uue identiteedi konstrueerimisega: niiviisi luuakse noorte linlaste (folkloorse või "etnilise" värvinguga) subkultuur, mis erineb põhivoolu omast. Seega ei ole koodivahetus tingimata vajadus, vaid looming. Keeleline loovus, mille avalduseks võib olla ka koodivahetus, on keele muutumise ja seeläbi ellujäämise eeldus. F. Grosjean näitab, et kakskeelsed lapsed kipuvad "mängima" keelega ja vahetavad teadlikult koodi, taotledes koomilist efekti.»» Niisugune koodivahetus ei nõua mõlema keele põhjalikku oskust. Isegi lapsed, kes alles alustavad teise keele õppimist, võivad kasutada sama tehnikat. Olles hiljuti selgeks saanud eestikeelsed toiduainete nimed, hüüdis üks vene koolipoiss rõõmsalt enne eesti keele tundi: (16) А кто хочет vorsti"? 'aga kes tahab vorsti?' Vastates tunnis eesti keele õpetaja küsimusele, vahetas ta jälle koodi: (17) Õpetaja: Mis sulle mnitsp.h? Poiss: $ирд из kapsa (vrd vene суп из капусты, sõna-sõnalt supp kapsast) (mõlemad juhtumid kevadel 2002) Nn makarooniline luule pole muud kui taotluslik koodivahetus. Nii nagu päris koodivahetus võib mängukoodivahetus aja jooksul kristalliseeruda ja sellest võib välja kujuneda uus segakood, mida kasutatakse kitsamas suhtlusringis. Kuigi segakeelte ja koodivahetuse seos ei ole päris selge, võib taotluslik koodivahetus segakeelte teket soodustada. Kontaktlingvistikas peetakse segakeele võrdkujuks Attu (Mednõi) saarel tekkinud aleuudi murret, kus finiitse verbi morfoloogia on laenatud vene keelest. Selle segakeele tekke kohta on erinevaid arvamusi. S. G. Thomasoni terminoloogias on tegemist teadliku muutmisega, mida on interferentsi mehhanismidest kõige vähem uuritud. Segaabielude kaudu tekkinud aleuudi-vene segarahvastik vajas arvatavasti uue identiteedi sümbolit. Teadlik muutmine ei ole antud juhul ainus mehhanism. 89 Kuigi koodivahetus kui selline ei olnud segakeele sünni põhjus, ei oleks segakeel saanud välja kujuneda ilma koodivahetuseta. Jevgeni Golovko, Attu aleuudi murde kauaaegne uurija, mainib nii päris- kui ka mängukoodivahetust (nt satiirilist segakeelset luulet jms) ning rõhutab, et mängukoodivahetus ja päris koodivahetus erinevad struktuuriliselt ja et just ettekavat- 87 P Auer, L Dirim, Zum Gebrauch türkischer Routinen bei Hamburger Jugendlichen nicht-türkischer Herkunft. -V.Hinnenkamp,K.Meng (Hrsg), Sprachgrenzen ubersprmgen. Sprachliche Hybridität und polykulturelles Selbstverständnis. Tübingenistaufienburg (ilmumas). 88 F. G r o s j e a n, Life with Two Languages, Ik S. G T h o m a s o n, Mednyj Aleut. -S. G. Thomason, Contact Languages A Wider Perspective, Ik ; S. G. Thomason, On Mechanisms of Interference, Ik

47 setud koodivahetus, koodivahetus kui mäng on oluline tegur, sest see on inimliku loovuse väljendus. Seetõttu pole sugugi juhuslik, et koodivahetus on satiirilise luule loomise üks võtteid. J. Golovko sõnul suudavad vaid hea huumorimeelega inimesed luua uue segakeele. 90 Kokkuvõtteks Koodivahetuse grammatilise ja pragmaatilise käsitluse vaheline lõhe tundub vähemalt praegu ületamatu. Olukorda raskendab see, et lootuses luua koodivahetuse ühtne mudel pakub peaaegu iga uurija oma terminoloogiat. Koodivahetuse grammatilisi piiranguid otsivad keeleteadlased on õigupoolest üsna riskantses olukorras: püütakse leida universaalseid piiranguid, kuid siiani pole see õnnestunud, sest nende ümberlükkamiseks piisab mõnest näitest (ja näiteid leidub). Maksimaalselt võib väita vaid seda, et konkreetsete keelte puhul kehtivad konkreetsetel sotsiolingvistilistel asjaoludel konkreetses keelekollektiivis ilmselt niisugused ja niisugused piirangud, ja isegi siis pole kindel, et hiljem ei leidu vastunäiteid. Koodivahetuse uurimises paistavad eriti selgelt välja uurijate taust ja eelistused. Generativistide/universalistide ja deskriptivistide koodivahetusealased tööd on justkui eri keeltes kirjutatud. A. Backuse meelest on loogiline, et P. Aueri traditsioonis töötavad keeleteadlased kritiseerivad tihti just C. Myers-Scottoni nii markeerituse mudelit kui MKR-mudelit: esimene on tüüpiline "lokalist" ja teine on tüüpiline "universalist". 91 Põhiline muutus on toimunud termini kood mõistmises. Kood ei ole sama mis standardiseeritud keelekuju, kood ei pruugi olla võrdne ühegi monolingvaalse keelekujuga. Vähemalt osa uurijatest (põhiliselt mikrosotsiolingvistilise ja pragmaatilise suuna esindajatest) püüab paindlikumate mudelite poole. Märkimisväärne, et ka naaberdistsipliinis - teise keele omandamise uurimises - on jõutud sarnastele järeldustele: rangelt strukturaalse vähekeele analüüsi asemele tuleb arusaam, et teine keel on sümboolne kapital, mille puhul individuaalsed eelistused, emotsioonid, tõekspidamised jms mängivad otsustavat rolli. 92 See aga ei tähenda, et koodivahetuse grammatilisest analüüsist tuleb loobuda. Grammatiline analüüs täiendab kõiki teisi analüüside liike. Kuigi universaalsete piirangute leidmine pole seni õnnestunud, ei järeldu siit, et koodivahetust ei reguleeri mingid reeglid. Isegi kui teatavad mudelid ja teooriad on osutunud otseselt vääraks või ei ole leidnud sajaprotsendilist kinnitust, on nad siiski kasulikud: nad toovad esile enne märkamata jäänud fakte ning aitavad näha tuttavaid asju uues valguses. so E. Golovko, Copper Island Aleut. -P. Bakker, M. Mous (eds.), Mixed Languages. Fifteen Case Studies in Language Intertwining, Ik , eriti lk А. В а с к u s, [arvustus] Peter Auer (ed.), Code-Switching in Conversation: Language, Interaction and Identity. London: Routledge, Journal of Pragmatics 2000, nr 32, Ik A. P a v 1 e n к o, Poststructuralist Approaches to the Study of Social Factors m Second Language Learning and Use. - V. Cook (ed.), Portraits of the L2 user. Clevedon-Buffalo-Toronto-Sydney: Multilingual Matters, 2002, Ik

48 15 AASTAT KEELESEADUST MART RANNUT Perestroika Eestis Eesti põhiseadusliku rahvusriigi kestmise eelduseks on rahvusliku julgeoleku, sotsiaalse turvalisuse ja eduka majanduse kõrval samavõrd tähtsana korrektne keelepoliitika. Ilma selleta ei lõimuks muulased Eesti ühiskonda ega jõuaks Eesti Euroopasse. Väär keelepoliitika viiks seevastu segregatsioonini, rahvuspingete kasvuni või isegi keeleliste vähemuste ahistamiseni, mis omakorda nõrgendaks majandust, suurendaks kuritegevust ning ohustaks Eesti julgeolekut. Eesti keelepoliitika taasteke langes globaalsete poliitiliste muudatuste aega, kui kujunesid välja uued Ida ja Lääne vahelised tasakaalustruktuurid. Kahe üliriigi vastasseis, mis oli püsinud stabiilsena üle neljakümne aasta, lõi Nõukogude Liidu sisemiste arenguprotsesside tulemusena kõikuma. Nn paljurahvuseline murdmatu liit, kus rahvusprobleemidest rääkiminegi tähendas natsionalismiilmingut, hakkas murenema kahest otsast: rahvuslikust eneseteadvustusest ning majandusliku sõltumatuse ideest. Tegemist oli teineteist toetavate komplementaarsete ideedega, mis arenesid käsikäes. Arengu eestvedajaks kujunes Eesti, kes võttis juhtrolli edasistes sündmustes enda peale. Aasta 1988 oli Eesti ühiskonnas pika, kuid tulemusliku poliitilise murrangu alguseks, mis mõjutas kõiki ühiskonna valdkondi. Üks selliseid oli keelega seonduv, kus võimu senine eesmärk muuta Eesti Nõukogude Liidu kakskeelseks osaks, kus igaüks oskaks vene keelt, surudes samal ajal põhirahvuse keelekasutuse võimalused kitsasse raamistikku, oli normaalse ühiskonna arengu jaoks vastuvõetamatu. Ometi oli ligi viie aastakümne jagu survet toonud kaasa nähtused, mis normaalse olukorra taastamise keeruliseks muutsid. Ennekõike oli selleks keeleline jagunemine põhirahvuse eesti keele ja valdavas enamuses (94-95% muulastest) vene keele alusel, millest kumbki rühm ennast enamuseks pidas. Perestroika ja glasnost'i tingimustes oli võimalik keelenähtustest ka laiemalt rääkida, 1 mis mobiliseeris vastavad rühmad küsimuste ümber, mille hulgas üks oli keel. Selline konfrontatiivne olukord ei olnud siiski ei perestroika ega rahvusliku liikumise tagajärg, vaid see oli objektiivselt Nõukogude okupatsiooni ühe faktorina Eesti ühiskonnas kogu aeg olemas. Totalitaarse hegemoonia 2 tõttu allasurutuna (küüditamine jm repressioonid) ei olnud sellest võimalik avalikult rääkida. Vastavate teemade avalikku diskursusse tulek muutis aktuaalseks uued ohud, tekitades rühmade vahel pingeid ja konflikte. Venekeelse rühma lootused kõva Moskva käe abile ei täitunud, sest keerulistes majandus- ja poliitilistes tingimustes ei jätkunud keskvõimul siinse olukorra suhtes piisavalt tähelepanu, ressursse ega poliitiliselt üksmeelset tahtmist. Ideoloogilise surve nõrgenemine ja sisemine võimuvõitlus Moskvas pani Eestimaa Kommunistliku Partei 1 M. H i n t, Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta I II. - Vikerkaar 1987, nr 6, lk 51-56, nr 7, lk 46-50; М.Хикт, Двуязычие и интернационализм. - Дружба народов 1988 nr 5, lk I. L u s t i с k, Stability in Deeply Divided Societies. Consociationalism versus Control. - World Politics 1979, nr 31, Ik

49 juhid valiku ette, kas minna kaasa rahvaga või üritada jätkata endist Moskvale kuulekat liini, olles lihtsalt ülevalt tulevate korralduste elluviijad. Uues võimujaotuses tegi osa juhte (Karl Vaino, Rein Ristlaan jt) just viimase, kuid vääraks osutunud valiku ning pidi Eesti juhtimisest tagasi tõmbuma. Uus juhtkond kasutas seevastu ära võimaluse näidata end rahva poole peäl olevana. Inimõiguste ja demokraatiaga tõusid esile ka kollektiivne mäluja sellega seotud väärtused: iseseisvus, mille pehme variant rõhutas majanduslikku külge (IME), loodushoid, objektiivne ajalookirjeldus, keele ja rahvuskultuuri väärtuste rõhutamine. Tekkisid rahvuslikud liikumised oma eri vormides (Rahvarinne, Eesti Kodanike Komiteed, rohelised, erakonnad, klubid, rahvuskultuuriühendused), mida sidus ühine arusaam keskkonna-, rahvus- ja majandusküsimustest (millele vastandus Interliikumine). Siin on tähtis rõhutada, et kadus hirm, mis oli Nõukogude Liidu põhiline kooshoidja. Sõjavägi kaotas olulise tähtsuse majanduse laostumisega ega olnud suuteline tagama ka sõjaväekohustuse täitmist. Kuigi KGB jätkas oma tööd, jäi nendel vähemaks võimalusi ühiskonda ja selle üksikuid liikmeid mõjutada (privileegid, nagu nt välissõidud muutusid vabaks) ning KGB informaatoritesse suhtumine muutus otseselt vaenulikuks. Baltimaad olid Gorbatšovi pakutud võimaluste suhtes kõige vastuvõtlikumad (ja rohkemgi), üritades minna kaugemale kui Moskva reformimeelsus lubas. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Eesti seadused ülimuslikuks ja sellele toetudes võeti vastu keeleseadus. Teiseks Eesti arengu välismõjuriks NSVL juhtkonna kõrval oli rahvusvahelise tasakaalu teine osapool lääneriikide näol, jätkates Stimsoni doktriinile rajatud Baltimaade inkorporeerimise mittetunnustamispoliitikat, mis pehmelt, kuid järjekindlalt avaldas survet Nõukogude Liidule, asetades Baltimaad väljapoole Nõukogude suveräänsust. Näiteks aastal 1960 võttis Europarlamendi eelkäija Nõukogu Konsultatiivne Assamblee vastu resolutsiooni, et Baltimaade jõuga Nõukogude Liitu inkorporeerimisest on möödunud 20 aastat. Resolutsioon mõistis Balti riikide illegaalse anneksiooni ja okupatsiooni hukkaja kinnitas tõika, et Balti riikide eksistentsi tunnustas de jure enamik demokraatlikke riike. Järgnesid sarnased resolutsioonid aastatel 1963, 1983 ja Selle praktiliseks rakenduseks oli Gorbatšovi ohjamine, et ta hoiduks jõu kasutamisest ndatel aastatel väljendasid nii USA administratsioon kui ka Kongress sama mitmelgi korral. 3 Selline Lääne suhtumine, mis keeldus tunnustamast Eestit Nõukogude Liidu osana, 4 oli Eesti iseseisvuse taastamisel ülioluline tegur, nagu märkis aastal Euroopa Parlamentaarne Assamblee. Eestis keelega seonduv äratas märkimisväärset huvi ka välismaal. 7. juulil 1988 võttis Europarlament vastu resolutsiooni, mis avaldas toetust Balti riikide demokraatlikele arengutele. Nõukogude juhtkonda kutsuti üles lõpetama venestamine ja tunnustama Balti riikide keeli riigikeelena jaanuaril 1989, päev pärast keeleseaduse vastuvõtmist, võttis Europarlament vastu resolutsiooni, kus ta kiitis heaks Balti riikide keelte riigikeelena taas- 3 П. В а p e с, О. О с и п о в а, Похищение Европы или Балтийский вопрос в международных отношениях XX века. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, W. J. H. Hough, The Annexion of the Baltic States and its Effect on the Development of Law Prohibiting Forcible Seizure of Territory. New York Law School. - Journal of International and Comparative Law 1985, nr 6, Ik П. Bapec, О. Осипов а, Похищение Европы или Балтийский вопрос в международных отношениях XX века, lk

50 kehtestamise. 6 Samal ajal kutsus ta liikmesriikide valitsusi üles vastavat resolutsiooni toetama, avaldades Nõukogude Liidule lisasurvet oma valitsuste kaudu. Siiski ei olnud välispoliitiline surve märkimisväärne: põhjusteks Ida-Euroopa samaaegsed mullistused, mure Gorbatšovi reformipoliitika käekäigu pärast ning väljakujunenud tuuma- ja tavarelvastuse tasakaalu rikkumise tagajärgede pärast. Mitteametlikke hoiatusi said liigkiire arengu eest mitu Eesti tolleaegset avaliku elu tegelast. Õnneks see hoogu ei pidurdanud. Rahvuskoosseis, keeleoskus ja hoiakud Tolleaegne rahvuskoosseis ei andnud tegelikest väärtushinnangutest objektiivset pilti, sest nn passirahvus ei vastanud tugeva assimilatsioonipohitika tagajärjel väljakujunenud etnilistele ja keelelistele eelistustele aasta rahvaloenduse põhjal elas Eestis 1,565 miljonit inimest kokku 121 rahvusest, olulised neist olid eestlased ( ), venelased ( ) ja nn kolmandad rahvused ( ), kellest ligikaudu pool oli vene emakeelega. Põhiliseks eristusjooneks kujuneski emakeel ehk täpsemalt kogukonna keel, hõlmates kodu-, sõpruskonna, meedia ja töökeelt. Vastav keel oli Nõukogude okupatsiooni ajal kujunenud nii vahendiks kui ka filtriks, mis aitas pääseda ühiskondlike väärtuste ja kaupade juurde. Eesti keeleline olukord oli kasutusvaldkonniti ja piirkonniti küllaltki ebaühtlane. Piirkonniti võis eristada küllaltki erinevat keelelist olukorda, alates Kirde-Eestist ning üksikutest linnadest, kus domineerisid Nõukogude sõjavägi või venekeelsed ettevõtted (nt Paldiski, Loksa, Aseri, Tapa), kuni maapiirkondade puhteestikeelse keskkonnani. Sama puudutas erinevaid majandusvaldkonda millest osa oli venekeelne, näiteks raudtee, laevandus, lennundus, side, pangandus, üleliidulise alluvusega tööstus jne. Olukorra normaliseerimisel oli vaja arvestada vastavat eripära ning paindlikku keeleõiguskorraldust. Kirde-Eesti olukorra kriitilisuse tunnistuseks oli sealne katse luua oma sõjavägi ning veel aastal (kaks aastat pärast taasiseseisvumist ning aasta pärast põhiseaduse vastuvõtmist!) saavutada territoriaalne autonoomia (Moldova Trans-Dnestri piirkonna eeskujul). Kasutatava keelega oli seotud ka hoiakute, suhtumiste ja väärtushinnangute kogum, kus eri rahvustest koosnevas venekeelses elanikkonnas domineerisid etniliste venelaste ideoloogia, huvid ja käitumismallid. M. Heidmets on märkinud selle põhjustena vene keele senist rolli ja staatust, venelaste valdavat ülekaalu muukeelses elanikkonnas (ligi neli viiendikku), Venemaa selget huvi säilitada venekeelse kogukonna senine asend ning eestikeelse elanikkonna survet, mis sundis teist poolt mobiliseeruma ja endale keele alusel liitlasi otsima. 8 See tekkis normaalse ühiskondliku sotsialisatsiooni piiramisel, mille tagajärjel sisserännanud ei õppinud ära eesti keelt, ning kakskeelse haridussüsteemi toel, mis tootis järgnevas põlvkonnas kaht keeleliselt eristatud kogukonda. Sisserändajatele omaselt asusid uued venekeelsed elanikud linnadesse, maal oli nende arv marginaalne. 6 П. Варес, О. Осипов а, Похищение Европы или Балтийский вопрос в международных отношениях XX века, lk H. Haarmann, E. Holman, Acculturation and Communicative Mobility Among Former Soviet Nationalities. - Annual Review of Applied Linguistics 1997, nr 17, Ik M. H e i d m e t s, Sissejuhatus. - Vene küsimus ja Eesti valikud. Toim. M. Heidmets. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 1998, lk

51 Suhtumised, hoiakud ja väärtushinnangud olid eesti- ja venekeelsel elanikkonnal tihtipeale polaarselt erinevad, näiteks eestlaste hulgas oli perestroika pooldajaid 58% ning vastaseid 11%, venekeelse elanikkonna hulgas vastavalt 28% ja 54%. 9 Veelgi erinevamalt suhtuti Eesti iseseisvusse, mida pooldas 97% eestikeelsetest, samal ajal kui 62% venekeelsetest pooldas Eestit endist viisi NSV Liidu koosseisus. Erinevad keelekogukonnapõhised hoiakud ja väärtushinnangud kajastusid ka erinevate massiorganisatsioonide toetuses (Rahvarinne ja Kodanike komiteed vs. Interliikumine) ning hilisemate referendumite (1991) tulemustes. Ka Ülemnõukogus läksid vastu- ja poolthääled tihti mööda keelelist jagunemist. Samal ajal ei olnud vastavad seisukohad muutumatud, vaid aja jooksul ning tegelike muutuste toel võeti järjest enam omaks Eesti iseseisvuse mõte. 10 Segaabielude arv oli marginaalne, näiteks Tallinnas aastal sõlmitud abieludest oli eestlaste ja venelaste vahelisi 6,6%. n Sama olukord puudutas rahvustevahelist suhtlust: aastal 1988 oli eestlaste seas sõpru vähem kui kümme aastat Tallinnas elanud venelastest vaid 4%-l, aga 11%-1 neist, kes olid elanud kauem, ning 14%-1 neist, kes olid siin sündinud. 12 Vastavad keelelised rühmad elasid ja töötasid eraldi, 64% eestlastest ei olnud nõus töötama vene ettevõtetes ning ainult 12% pidas abiellumisel rahvust ebaoluliseks. 13 Enamik Eesti mitte-eestlasi pidas oma kodumaaks Nõukogude Liitu. 14 Vastavalt Dmitri Mihhailovi uuringutele ei tähendanud see aga ligi poolte jaoks Eesti iseseisvuse vastustamist, küll aga oldi vastu eesti keelele, sest selles nähti ohtu oma majanduslikele võimalustele. 15 Keeleseaduse eellugu ENSV keeleseadus võeti vastu 18. jaanuaril See keeleseadus ei olnud Eestis esimene ndatel aastatel reguleeriti keelekasutuse küsimusi mitme seadluse, määruse ja seadusega. Viimane keeleseadus pärines aastast Regulatsiooni objektiks oli ametlik keeletarvitus, hariduses kasutatav keel ja vähemuskaitse, mis oli tol ajal Euroopa eesrindlikemaid. ENSV keeleseaduse aluseks oli ENSV Ülemnõukogus 16. novembril aastal vastuvõetud iseseisvusdeklaratsioon, mis kehtestas Eesti seaduste primaarsuse Nõukogude Liidu seaduste ees. See võimaldas Eestis vastu võtta seadusi, ilma et Moskva oleks neid tühistada saanud. Eesti keele kehtestas riigikeeleks 9 K Hallik, Eestlaste ja venelaste poliitiliste hoiakute ja geo-ajaloolise teadvuse polarisatsioon aastal. - Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Koost. P. Järve. Tallinn: Projekt VERA, 1997, lk J. Hough, Editoris Introduction. - Journal of Soviet Nationalities. Spring 1990, kd 1, nr 1, lk А. К i г с h, M. K i г с h, Т. Т u i s к, Russians in the Baltic States: to Be or Not to Be? Journal of Baltic Studies 1993, kd 24 (2), Ik 174; D. D. L a i t i n, Language Planning in the Former Soviet Union: the Case of Estonia. Language Planning and Political Theory. - International Journal of the Sociology of Language 1996, kd 118, Ik D. D. Laitin, Language Planning in the Former Soviet Union: the Case of Estonia. Language Planning and Political Theory, Ik B. A. Tu ш к OB, Русские как меньшиства (пример Эстонии). - Эстония: контуры этнополитической эволюции гг. Очерки. Документы. Материалы. Том I. Ред. Г. А. Комарова. Москва, 1994, lk В. А. Т и ш к о в, Русские как меньшиства (пример Эстонии), lk Vt M. Rannut, Beyond Linguistic Policy: the Soviet Union versus Estonia. - Linguistic Human Rights. Overcoming Linguistic Discrimination. T. Skutnabb-Kangas, R. Phillipson (eds.) in Collaboration with M. Rannut. Berlin-New York: Mouton de Gruyter, 1994, Ik Keel ja Kirjandus nr

52 ENSV konstitutsiooniparandusega ENSV Ülemnõukogu 6. detsembril Et konstitutsioon ei olnud tolleaegses süsteemis õiguslik dokument, oli tegeliku keelesituatsiooni muutmiseks vaja seadust. Sellel on oma eellugu. Eestis võtsid kvalitatiivsed nihked ilmet aastail : aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, kus esmakordselt teadvustati seni totalitaarse kontrolli all olnud massiteabevahendite kaudu eestlaste jätkuvalt halvenev etniline seisund ning vajadus kaitsta eesti keelt. Eelnevalt olid seda teemat juba valgustanud Mati Hindi ja aastal Vikerkaares ilmunud artiklid 16, mis edasi arendatuna leidsid üleliidulise levikuga ajakirja Дружба народов veergudel (1989) 17 elavat vastukaja ja lasksid sedakaudu etnilise džinni pudelist välja. Raske on leida objektiivset vastust, kuidas suhtus tolleaegne Karl Vaino ja Rein Ristlaane järgne valitsev rühmitus sellesse arengusse. On säilinud aasta 26. aprillil Ülemnõukogu Presiidiumis Arnold Rüütli juhtimisel toimunud nõupidamise protokoll, millest nähtub, et peeti vajalikuks määratleda seaduslikult eesti keele staatus, kusjuures märgiti, et "seadus ei tohi rikkuda teiste rahvuste õigusi". Ainukesena tõrkus keegi N. Dudkin EKP Keskkomiteest, väites, et "eesti keele ametlikustamine eskaleeriks Eesti ideoloogilist situatsiooni". Kuivõrd oli tegemist tõsise tahtmisega teha midagi eesti rahva jaoks, on vaieldav: eelkõige peeti vajalikuks rahva jaoks oluline küsimus võimustruktuuridesse kanaliseerida. Selleks moodustati nõupidamise ühe tulemusena Ülemnõukogu Presiidiumi juurde eesti keele staatuse komisjon, mida juhtis presiidiumi sekretär Viktor Vaht. Komisjoni kuulus valitsuse ja kommunistliku partei esindajaid, kirjanikke, kunstnikke ja ka neli keeleteadlast. Komisjoni eesmärgiks pidi olema ENSV konstitutsioonis eesti keele kui riigikeele staatuse määratlemine. Komisjon tuli kokku 31. mail 1988, aruteluaineks vastava konstitutsiooniparanduse ühiskondlik mõju. Nõupidamisel leiti, et konstitutsiooniparandusele lisaks ei ole eraldi keeleseadust tarvis. Teistest erineva arvamusega tuli välja komsomoli esindaja, kes väitis, et riigikeele kehtestamine ei vasta Lenini seatud põhimõtetele, kui riigikeel kehtestada, siis mõlemad, nii eesti kui ka vene keel, üldse aga tasuks selles küsimuses Moskva poole pöörduda, et sealse juhtkonnaga küsimus läbi arutada. Eesti keele staatuse tõstmise kavale vastukaaluks koostasid aga V. Vahti tundmatuks jäänud kaastöötajad keeleseaduse projekti, mis oleks sisuliselt eesti keele uue staatuse nullinud. Projekt nägi ette säilitada Eestis umbvenekeelsus, kuigi määratleti eestlaste jaoks mõningad eesti keele kasutamise õigused. Eesti keelele oli ette nähtud riigikeele staatus ning vene keelele sellest ülimuslikum rahvastevahelise suhtlemise keele staatus, mis sisuliselt oleks säilitanud valitseva vene keele status quo. Projekt saadeti aasta suvel komisjoni liikmetele sooviga, et see ilma igasuguse aruteluta heaks kiidetaks. Tänu komisjoni kuuluvatele KKI teadlastele Paul Kökiale ja Valdek Pallile sai plaanist teada ka laiem isikute ring. Selline oht sundis eesti keele tuleviku pärast muret tundvaid inimesi kiirelt reageerima. Eestvedajaks sai Keele ja Kirjanduse Instituudi vanemteadur Arvo Eek, kelle kodus toimunud koosolekutel koostati Arvo Eegi, Ülo Kriguli, Mart Mere, Kaido Pihlaka, Mart Rannuti, Aare Targa ja Väino-Rein Villiku allkirjaga avalik vastus, kus analüüsiti projekti ning sellest tulenevaid ohtusid. Kui see vastus- 16 M. Hint, Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta I II; M. Hint, Kümme aastat ametlikult seadustatud venestamist. - Vikerkaar 1989, nr 9, lk M. X и H т. Двуязычие и интернационализм. 50

53 artikkel oli 17. septembri Edasis ilmunud, asendati komisjoni senine esimees V. Vaht aasta septembris EKP Keskkomitee büroo liikmekandidaadi Enn Põldroosiga. Ta ei olnud küll keeleinimene, vaid maalikunstnik, kuid oli tolle büroo koosseisust kahtlemata üks paremaid valikuid. Eespool mainitud isikute koostatud keeleseaduse projekt võeti komisjoni edaspidises töös aluseks ja selle väljatöötajad koopteeriti komisjoni koosseisu. Eelnevalt oli projekti jõutud arutada ka Soomes Kodumaa Keelte Uurimiskeskuses, kus selle kohta tegid märkusi ja andsid omapoolseid soovitusi Mikael Reuter ja Liisa Huovinen-Nyberg. Projekti alus sarnanes meie praeguste põhiseaduslike seisukohtadega, mille kohaselt tagati eesti keele kõrval kaitse ka vähemuskeeltele, vene keelt nimeliselt mainimata. See seisukoht oli komisjoni enamusele vastuvõetamatu ja seetõttu lisati paari kohta nimeliselt vene keel. Küll oli aga komisjoni enamus seisukohal, et venekeelse elanikkonna põhinõudele - kuulutada vene keel rahvastevahelise suhtlemise keeleks - ei tohi järele anda. Vaidlusi tekitas uuele keelerežiimile ülemineku perioodi pikkus. Enamus kippus toetama 7-10 aasta pikkust perioodi, siis aga võttis sõna Mati Hint ja nõudis, et see ei oleks pikem kui kaks aastat, sest "eesti keelt hakatakse õppima niikuinii alles ülemineku eelviimasel aastal". Tänu sellele jõulisele nõudele kehtestati perioodi pikkuseks kaks aastat asutustele ning neli aastat isikuti. 30. oktoobril 1988 ilmus keeleseaduse projekt ajakirjanduses, kutsudes esile elava vastukaja. Komisjonile läkitatud kirjadest oli 94% toetavaid ja ainult 6% vastu. Just enne seda oli aga toimunud kommunistliku partei võimuliinis järsk kulissidetagune tagasilöök, mis oli arvatavasti seotud Eesti ja Moskva suhetega. Tollane EKP Keskkomitee I sekretär Vaino Väljas kutsus 25. oktoobril 1988 E. Põldroosi enda juurde (kohal oli ka tollane EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome) ja teatas, et kui see projekt vastu võetakse, tuleb "vahtkonnavahetus". Mis tol ajal tegelikult Eestit ähvardas, pole siiani selgunud. Sealtpeale algas suur taandareng. Komisjon tuli edaspidi kokku ilma keeleseaduse algvariandi autoriteta, eesmärgiks lisada vene keele kasutamise õigusi. Eesti keele kui riigikeele staatuse kõrval kehtestati ametlik kakskeelsus, s.t õigus kasutada eesti ja vene keelt samas ulatuses. Ühel koosolekul, millest ka tollane Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel osa võttis, taheti ka viimased eesti keele kaitset tagavad sätted kaotada. Siis võttis A. Rüütel sõna ja ütles: "Tehke ikka seadus, mis seadus on, aga mitte ümmargune muna." 18 Kuigi komisjonis esines tagasilööke, ei saa väita, et kellegi eesmärgiks oleks olnud eesti keele seisundi kahjustamine. Vastupidi, nendes poliitiliselt pinevates küsimustes torkasid silma Lennart Mere ja Tiit Käbini diplomaadioskused ning Henn Saari eruditsioon nii nime- kui ka muudes keeleasjades. Ebameeldivaks erandiks osutus paar vanemat daami, kes olid eluaeg punaideoloogia levitamisega leiba teeninud ning nüüd komisjonis eesti keele mitteoskamise eest võitlesid, väites, et "ei saa ju venelasest direktor alla kirjutada dokumentidele, millest ta aru ei saa". Ometi võeti keeleseadus 18. jaanuaril 1989 vastu ning keeleasjad hakkasid aeglaselt, kuid järjekindlalt normaliseeruma. 18 M. R a n n u t, Kui keeleseadus tuli. - Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. Toim. J. Viikberg. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997, lk * 51

54 Keeleseaduse sisu Keeleseadust on analüüsinud mitu rahvusvaheliselt tuntud keeleteadlast: Francois Grin (1991), Jacques Maurais (1991, 1993) ja Uldis Ozolins (1995), kommentaare on ilmunud M. Rannutilt (1990, 2001). 19 Keeleseadus reguleeris järgmisi keelekasutusvaldkondi ja järelevalvemehhanisme: - eesti-vene kakskeelsuse põhimõttel rajanev üksikisiku keelevaliku õigus; - riigivõimu- ja riigivalitsusasutused; - asutused, ettevõtted ja organisatsioonid; - kohus; - haridus, teadus ja kultuur; - koosolekud; - nimed; - tähised ja teave; - seaduse rakendamine; - vastutus ja seaduse täitmise kontroll. Keeleseadus kehtis aasta 1. aprillini, mil aasta keeleseaduse 29 muutis selle kehtetuks. 20 Et seaduse põhieesmärgiks oli eesti keele staatuse tõstmine vene keelega võrreldes, jäid keelekorpuse ja keeleõppeküsimused tagaplaanile. U. Ozolins rõhutab, et põhiliseks riiklikuks huviks oli seadusega tagada Eesti elanikkonna keeleline ja kultuuriline ühtsus, mis tol ajal oli sellest eesmärgist üsna kaugel. 21 Eesti keel riigikeelena ja inimõigusena Keeleseadus kindlustas eesti keelele kui Eesti NSV riigikeelele õigusliku aluse ning tagas selle domineerimise teiste keelte, ennekõike vene keele üle. Mitmesuguste sellekohaste seaduseteksti enese paragrahvide kõrval toetas seda mitme teise seaduse ja määrusega kehtestatud õigussüsteem. Uue ja eriti olulise õigusena tagas uus seadus eestikeelse suhtluse ja asjaajamise nii riigikeele funktsiooni kaudu kui ka üksikisiku keelelise inimõigusena ( 2). Riigikeele õiguslik režiim ametliku keele funktsioonis kehtestati paragrahvidega 1 ja 8-11, mille järgi on riigivõimu-ja riigivalitsemisorganite asjaajamiskeeleks eesti keel, nende istungeid ja töökoosolekuid juhatatakse eesti keeles. Nende organite aktid võetakse vastu ja avaldatakse eesti keeles. Eestis paiknevate asutuste, ettevõtete ja organisatsioonidega, eesti keelt valdavate 19 F. Grin, The Estonian Language Law. Presentation with Comments. - Language Problems and Language Planning 1991, kd 15 (2), Ik ; J. M a u r a i s, Redefinition du statut des langues en Union Sovietique. - Language Problems and Language Planning 1992, kd 16, nr 1, Ik 1-20; J. Maurais, Regional Majority Languages, Language Planning and Linguistic Rights. - International Journal of the Sociology of Language 1997, kd 127, Ik ; U. О z о 1 i n s, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States. - Journal of Multilingual and Multicultural Development 1994, kd 15, nr 2/3, Ik ; M. Ран нут, О законе о языке. Таллинн: Знание, 1990; М. Rannut, Estonian Language Policy in 1990s. - Tutkielmia vähemmistökielistä Jäämereltä Liivinrantaan. Vähemmistökielten tutkimus- ja koulutusverkoston raportti II. Toim. M. Mikkonen, H. Sulkala, H. Mantila. Suomen ja saamen kielen ja logopedian laitoksen julkaisuia 18. Oulu, 2001, lk ENSV Teataja 1989, 4, 60; Riigi Teataja I, 1993, 20, 352; 1994, 49, U. Ozolins, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States, lk

55 üksikisikutega ning omavahel kirjalikult suheldes kasutavad riigivõimu- ja riigivalitsusasutused eesti keelt. Eesti keele nõue kehtis ka riigisisese aruandluse ja finantsdokumentide kui riigi funktsioonide teostamiseks vajalike toimingute kohta ( 17). Kohtumenetluse keele kui riigikeele ühe valdkonna määratlemine jäi aga lahtiseks, viidati üldsõnaliselt Eesti NSV konstitutsioonile ( 18). Riigikeel hõlmab rahvusvahelises õiguses rohkemat kui lihtsalt riigi ametliku keele funktsioone, reguleerides lisaks ka avalikku keeletarvitust ning vastava keele taastootmist hariduse, koolituse ja muude kultuuriliste jätkusuutlikkusmõjurite kaudu. Sellest lähtudes määratleti Eesti territooriumil paiknevate asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide sisemise asjaajamise keelena eesti keel. Töötajale nähti ette tagada eestikeelne tööalane teave ning õigus eestikeelsetele sisedokumentidele ( 12). Eesti keel kehtestati ka riigiasutuste poole pöördumise ja nende omavahelise suhtlemise keelena ( 15). Ka hariduse riigikeelele vastavus leidis fikseerimist, sellest pikemalt allpool. Teise peamise sammuna fikseeriti üksikisiku õigus eestikeelsele keskkonnale. 2 kehtestas üksikisiku õiguse eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele kõikides riigivõimu- ja riigivalitsemisasutustes ning asutustes, ettevõtetes ja organisatsioonides. Just 2 pani selle inimõiguse täitmiseks vajaliku -iga 4 fikseeritud kohustuse kehtestada üksikisikutega tööalaselt suhtlevatele inimestele keeleoskusnõuded: Üksikisikutega tööalaselt suhtlevatele isikutele, nagu kõik juhtivtöötajad, riigivõimu- ja riigivalitsusasutuste, ühiskondlike organisatsioonide, õigussüsteemi, korrakaitse- ja järelevalveorganite töötajad, meditsiinipersonal, ajakirjanikud, teenindus, kaubandus, side-, õnnetus- ja päästeteenistuse töötajad ning muud, kehtestatakse keeleoskusnõuded. Eesti ja vene keele ning muude keelte valdamine ja kasutamine on kohustuslik 37 alusel kehtestatavate nõuete piires. Nende ulatus oli -iga 37 määratletud järgnevalt: Käesoleva seaduse 4 rakendub järkjärgult nelja aasta jooksul pärast seaduse jõustumist. Käesoleva seaduse -is 4 ettenähtud erialade ja ametikohtade loetelud, keeleoskusnõuded vastavate isikutega töölepingu sõlmimisel, atestatsioonitingimused, keelte õpetamise kord ning 4 rakendamise tähtajad kehtestatakse Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kooskõlastatult Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi Keelekaitsekomisjoniga. Just need -id 4 ja 37 kujunesid võtmeks Eesti keelelise olukorra normaliseerimisele. Seda aitasid tagada sanktsioonid, mis olid ette nähtud -iga 7: Üksikisiku keelevaliku tõkestamine ja halvustamine on keelatud ja seaduses ettenähtud juhtudel karistatav. Vene keele õiguslik asend Vene keele õiguslik asend oli keeleseaduse koostamise põhiküsimusi. Venekeelse ajakirjanduse veergudel avaldatud venekeelse elanikkonna seisukohad väljendusid kolmes erinevas ja kokkusobimatus nõudes: - keeleseaduses antakse vene keelele õigusi eesti keelega võrdselt, - venelastelt ei tohi seadus eesti keele oskust nõuda, - keeleseadust ei ole üldse tarvis. 53

56 Seetõttu oli vene keele staatuse ja funktsioonide määratlemine vägagi diplomaatiline ettevõtmine, mis nõudis samal ajal sirget selga. Vastavalt preambulile käsitles seadus vene keelt üleliidulise suhtlemise vajadustest lähtudes ja kui keelt, mida Eesti NSV-s eesti keele järel kõige enam emakeelena kasutatakse. Individuaalselt kehtestati vene keele kasutamisele -iga 3 eesti keelega võrdsed ( 2) õigused. Ette oli nähtud -iga 36 ajutine halduslik ja piirkondlik venekeelsus aladel, kus seni oli asjaajamine venekeelne olnud ning kus elanikkond oma rõhuvas enamuses eesti keelt ei valda, v.a Tallinnas. Sama puudutas vene asutuste vahelist asjaajamist ning hariduslikke õigusi. Keeleõpe Keeleõppe valdkonnas tõi seadus kaasa terve rea põhimõttelisi muudatusi. Riigikeele õpetamise tagamine. Eesti NSV tagab eestikeelse hariduse kogu oma territooriumil ( 19, lg 2). Seda täpsustas 22 lõige 1: Eesti NSV kodanikel on õigus eestikeelsele kutse-, keskeri- ja kõrgharidusele kõigil erialadel, mida Eesti NSV-s õpetatakse. Sama õigus tagati aasta põhiseaduse paragrahviga. Emakeelse õpetamise põhimõte 19 lõikes 1 oli teine oluline muudatus: Eesti NSV tunnistab kõigi oma kodanike võrdset õigust riiklikule omakeelsele üldharidusele. Ja täpsustatud 20 lõikes 1: Eesti NSV kodanikel on õigus õppe- ja kasvatuskeelelt ükskeelsetele lasteasutustele ja üldhariduskoolidele. See laienes ka lasteaedadele, järgmistes lõigetes täpsustati ka asjaajamist ja keeleoskusnõudeid: Mitte-eestikeelsete lasteasutuste ja koolide sisemine asjaajamine võib olla omakeelne. Laste- ja õppeasutuste juhatajad ning õppe- ja kasvatuspersonal peavad valdama asjaomase asutuse õppe- ja kasvatuskeelt. Riigi kohustused venelaste ees viidi vastavusse selle rahvusrühma tegelike vajadustega, välistades ideoloogilised (nt vene keel kui rahvastevahelise suhtlemise keel) ja assimileerivad motiivid (keel teiste vähemuste jaoks). Siiski jäi sellele rühmale märgatavalt rohkem privileege võrreldes teiste vähemustega (see ei tähenda küll diskrimineerimist). 19 lõike 3 kohaselt: Venekeelne üldharidus tagatakse vastavalt venekeelse elanikkonna paiknemisele. Venekeelse edasiõppimise võimalus kutse-, keskeri- ja kõrgharidussüsteemis jäeti lahtiseks, sest puudus selgus, kas oleks vaja võimaldada venekeelset kõrgharidust või viia see üle eesti keelele, pakkudes õppijatele eelnevalt eesti keele süvendatud õpetust nende eestikeelse erialakoolituse alguses. 22 nägi ette vene õppekeelega rühmade või koolide säilitamist vastavalt vabariigi vajadustele ja võimalustele, piirates venekeelsete spetsialistide koolitust tegeliku vajadusega (haridusministeeriumi vähese haldussuutlikkuse tõttu vastav piirang tegelikkuses ei toiminud). J. Maurais märgib sellega seoses, et keeleseadus aitas tõkestada järgneva põlvkonna vene umbkeelsust keele taastootmisel: 22 sisserändajad pidid eesti keele omandama tööalaste keelenõuete ulatuses ( 4) ja nende kooliealised lapsed pidid eesti keelt õppima vähemasti õppeainena ( 20). 22 J. M a u r a i s, A Sociolinguistic Comparison between Quebec's Charter of the French Language and the 1989 Language Laws of Five Soviet Republics. - Journal of Multilingual and Multicultural Development 1991, kd 12, nr 1/2, Ik

57 Lõimimine ulatusliku eesti keele õppe kaudu. See teostus -is 21 lõikega 1 kehtestatud riigi kohustuse kaudu rajada eesti keele õpetamise võrgustik nii kohustusliku kui ka vabatahtliku hariduse raames, eesmärgiks eesti keele keskkonna laiendamine: Eesti NSV tagab eesti keele õpetamise kõigis muukeelsetes õppeasutustes ja õpperühmades nende ametkondlikust alluvusest sõltumata. Sama põhimõte kajastus kõrghariduse kohta lõikes 2: Kõigile eesti keelt mittevaldavatele üliõpilastele õpetatakse eesti keelt. Tegelikult ei mõjutanud aasta keeleseadus haridussüsteemi kuigi oluliselt. Ainukeseks nähtavaks muutuseks oli, et eesti keele tundide arvu suurendati kahelt neljale 1990/1991. õppeaastal venekeelsete koolide 3. ja 4. klassis. Kokku oli vene koolide õppekavas eesti keele tunde vähem kui vene keele tunde eesti koolides. Alates 1. klassist eesti keele õpetamiseni jõuti alles kümmekonna aasta pärast, reaalselt toimivat kakskeelset õppekava pole siiani, mis säilitab olukorra, kus vene kooli lõpetaja ei saa eesti keeles hakkama ega ole tööturul ega jätkuõpingutes konkurentsivõimeline. Kokkuvõtteks aasta keeleseadus oli ennekõike tolleaegsete ägedate keeleprobleemide lühimõjuga ravimiks. Põhiprobleemiks oli kiirelt leviv vene ükskeelsus koos sellega kaasnevate hoiakute, suhtumiste ja väärtushinnangutega, mis oli tarvis seisata. Põhjuseks oli suurest sisserändest põhjustatud suutmatus uusi sisserändajaid kohaliku keele alusel sotsialiseerida, eesti keele väljatõrjutus ning sellega seotud madal staatus paljudes kasutusvaldkondades ja regioonides ning ühiskonna lõimumisvajadust eirav venekeelne kasvatus- ja haridussüsteem. Keeleseadust tuleb niisiis selles kontekstis vaadelda kui reaktsiooni kohaliku rahvuse ja keele olulisele ohule. Just Eesti ja Läti jaoks peeti keeleseadust põhiliseks vahendiks, mis tagab etnilise püsimise elanikkonnale, keda ähvardas oht muutuda vähemuseks omal maal. 23 Keelenõuded etniliste kriteeriumide asemel. Keel kui rahvusidentiteedi ning selle püsimise põhikomponent ei olnud läbirääkimisobjektiks. Samal ajal puudus natsionalism kui teisi rahvusi allasuruv programm (kuigi selles eestlasi karmilt süüdistati). Eestlased olid juba üsna kaua suhtunud vähemustesse põhimõttel "ela ise ja lase teistel elada". Seega ei loodud eestlastele kui rahvusele õiguslikult ega halduslikult eeliseid, olulised olid vaid eesti keele oskust mõõtvad keelenõuded, samal ajal kui teiste keelte kõnelejate õigused fikseeriti seaduses. 24 Keeleseadus kui propagandistlike ja rakenduslike meetmete kogum. Mitu keeleseaduse paragrahvi oli ilma õigusliku sisuta või oli nende rakendamine väljaspool demokraatlikku riiki võimatu. Sellest oli teadlik ka seadusandja ning neid puudujääke käsitleti nii ajakirjanduses kui ka keeleseadust koostava komisjoni istungil 15. jaanuaril Ometigi siin muudatusi teksti ei tehtud, põhjuseks ebamäärane jõudude tasakaal, mida kardeti tol hetkel rikkuda ning mis osutus seaduse vastuvõtmise hetkel olulisemaks. Muud küsimused kui vähemtähtsad lükati tulevikku. Samal põhjusel viibis ka keeleseaduse rakendamine, näiteks loodi keeleamet kui keelepoliitikat korraldav riigivalitsusorgan alles aasta lõpus. Seda asjaolu on märki- 23 U. О z о 1 i n s, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States, Ik U. О z о 1 i n s, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States, Ik

58 nud ka J. Maurais, kes mainib, et venekeelselt asjaajamiselt eestikeelsele üleminekul oli vastava keelepoliitikat korraldava riigiasutuse puudumine üks suuremaid puudujääke. 25 Keeleseadus kui nähtavate muutuste alus. J. Maurais on rõhutanud, et keelepoliitikas on vajalikud silmanähtavad muudatused, mis võimaldavad vähendada ebakindlust keele tuleviku suhtes, muutes keele konkreetsete avaldumiste kaudu eri valdkondades järjest prominentsemaks. 26 Eestis olid selleks sildid, tähised ja teave ning tööalased keelenõuded. Keeleseadus kui võimu ümberjagamise mehhanism. Keeleseadus andis hoogu eesti ja vene keelerühma mobiliseerimisele oma keelehuvide alusel. Ometi ei olnud ärevus põhjustatud keeleseaduse sisust, vaid keeleseaduse taga olevatest erinevatest poliitilistest mõjuritest. J. Maurais märgib Eesti, nelja teise liiduvabariigi ja Quebeci keeleseaduse võrdlevas analüüsis, et keeleküsimus peidab endas ühiskonnas toimuvat võimuvõitlust, kus keelevälised faktorid mõjutavad keelekorralduse arengut. 27 Formaalselt ei mõjutanud keeleseadus eelnevat olukorda oluliselt, säilitades suurema osa elanikkonna jaoks status quo: haridussüsteem jätkas tegevust praktiliselt samamoodi, keelekorpusvaldkonnas mingeid huppelisi muudatusi ei olnud ning otseselt puudutas keeleseadus ehk ligikaudu inimest, neidki kohustusega osata nelja aasta pärast mõningal määral eesti keelt. Ärritust tekitas eesti keele vene keelest kõrgem staatus, mis oli muukeelse elanikkonna jaoks valdavalt vastuvõetamatu. 28 U. Ozolins peab siiski seda tagasihoidlikku keelepoliitikat rahvusliku taasülesehituse ja Nõukogude süsteemist eraldumise otsustavaks elemendiks. 29 Keeleseadus määratles, et eesti keelel on senise de facto omandatud vähemuskeele staatuse asemel riigi asjaajamis- ja elanikkonna suhtluskeelena riigikeele staatus. 30 See toimus kontekstis, kus eesti keel ei olnud enam Eestis kõige levinum keel, sest enamik eestlasi sai vene keelega tavasuhtluses hakkama, samal ajal kui eesti keelt oskas vaid vähene osa mitte-eestlastest. Sel viisil saatis keeleseaduse vastuvõtmine sõnumi võimu ümberjagamisest ning sellega kaasnevast uue eliidi kujunemisest. Venekeelse elanikkonna enamiku jaoks väheste ebaoluliste muudatuste tõttu (seadus ei puudutanud otseselt valdavat osa venekeelsetest) säilis ebamäärane kahel ennast taastootval kogukonnal põhinev süsteem, mis tekitas jätkuvalt konflikte ja võimaldas poliitilist mõjutamist väljastpoolt. Ka U. Ozolins leiab juba aastal, et Eesti on küllaltki lühiajalisel sõltumatuseperioodil suutnud oluliselt saavutada oma keelepoliitilisi eesmärke. 31 Põhirõhk pandi lühiajalistele, nähtavaid tulemusi pakkuvatele programmidele, samal ajal kui pikaajalised, näiteks haridus- ja integ- 25 J. Maurais, Regional Majority Languages, Language Planning and Linguistic Rights, Ik J. Maurais, Regional Majority Languages, Language Planning and Linguistic Rights, Ik J. M a u r a i s, A Sociolinguistic Comparison between Quebec's Charter of the French Language and the 1989 Language Laws of Five Soviet Republics, Ik R. T a a g e p e r a, Who Assimilates Whom? The World and the Baltic Region. - D. A. Loeber, V. S. Vardys, L. P. A. Kit с hing (eds.), Regional Identity under Soviet Rule: the Case of the Baltic States. Publications of the Association for the Advancement of Baltic Studies 6. Hackettstown-New York, 1990, Ik U. О z о 1 i n s, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States. 30 U. Ozolins, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States, Ik

59 ratsiooniprogrammid, jäid vajaliku tähelepanuta. Seega kujunes välja olukord, mis ei olnud veel rahuldav ning vajas Eesti keelekeskkonna normaliseerimiseks kvalitatiivselt uut õiguslikku alust. Eesti aasta keeleseadus kujunes malliks, mille alusel koostati keeleseadused mitmes teises liiduvabariigis ning autonoomses vabariigis. Sealseks probleemiks oli oma rahvusliku identiteedi ja juured kaotanud eliidi suhtumine, end nähti ühe Vene oblasti valitseja rollis. Keeleseadus andis rahvusliku idee, mille ümber mobiliseerus põlisrahvus, luues vastukaalu NSV Liidu meelsetele kohalikele. Mujal maailmas aitasid keeleseadus ja selle ümber toimuv Eestit Nõukogude Liidust eristada. Tolleaegne arusaam, et NSV Liitja Venemaa on sünonüümid ning kõik räägivad siin vene keelt, purunes. Hakati tunnistama, et aastal algas okupatsioon, ning mõistma eestlaste poliitilise ja majandusliku sõltumatuse eest peetavat võitlust. Ehk kõige olulisem on aru saada sellest, mis meist oleks saanud ilma toimiva keeleseaduseta. Näitlikke malle pole tarvis kaugelt otsida: näiteks Moldovas on siiani rahvuskonfliktid, vene umbkeelsus, riigi tegelik kontroll on piiratud ning selle kõige tagajärjeks on vilets majandusseis. Eesti aga arenes selle keeleõigusliku aluse toel edasi. (Järgneb) 30 U. Ozolins, Upwardly Mobile Languages: the Politics of Language in the Baltic States, Ik

60 г REPLIIK VAHEMARGIREEGLITE MUUTMISE VAJADUST EI MAKSAKS ÜLE TÄHTSUSTADA Tunnistan, et mul oli raske seda repliiki alustada. Nimelt pean Peep Nemvaltsist väga lugu. Austan teda tema kestva ja tõhusa keelehooldetegevuse pärast. Pean silmas eeskätt tema raadiosaadet "Eestikeelsus" (mille KUKU raadio on küll praegu rahapuudusel ajutiselt katkestanud). Kuid amicus Plato, sed magis... jnts. Vaadates, kui paljudest kohtadest meie keel praegu haige on, ei saa kuidagi vahemärgistushädasid selleks aidsiks või sarsiks pidada, millele peaks keskenduma niisuguse kartaagohävitusliku pühendumusega. Hea küll, võib-olla on tegemist n-ö keeletundlikkuse suunitluse erinevusega. Kuid millist kergendust võiks vähetähtsalegi tõvele tuua väär ravi? Häda põhjus olevat selles, et vahemärgistus toetub grammatikale selmet johtuda semantikast ja kõneliigendusest. Ja üldse, keel olevat eelkõige kõne, kirjapandu aga (vaid?) selle kokkuleppelisi salvestusviise. Kaldun arvama, et viimane väide võis viimati tõene olla koopas. Tänapäeval on kõne-kirja esmasuse-teisesuse määramine tegelikus keeletarvituses sama mis valmis ringjoone alguse otsimine. Üks näide tuhandest. Kujutlege kõnena järgmist mõni aeg tagasi ühest Eesti ringhäälingust kuuldud fraasi: ameerikaväedtungisidiraagiteiselinnamosuulisse. Et helikandjat ei saa siia lisada, aidaku kõnepilti kujutleda noteeringu sõnavahede puudumine; lisaks palun teiselinna osasõnu mitte lahku öelda ega hääldada III vältes - see oleks kuuldu moonutamine. Mida näeme? Esiteks, kõne pole tekkelt esmane. Ta lähtub kirjast mahalugeja (keda diktoriks ei saa mitmel põhjusel nimetada) ees laual. Teiseks, kõne semantika ei avane pika analüüsita, milleks tuleb tarbida ka kirja abi. Sõnumi adressaat, "mõtlev inimene" (tolle ringhäälingu lemmik), peab kõigepealt teatmeteostest uurima, kas araabia linnades pole lisaks (Tuglase Maroko-reisidest või mujalt meelde jäänud) mediina'dele ja mellah'itele mosuuli-nimelisi eripäraseid linnaosi. Alles siis, kui on selgunud, et ei ole, hakkab sõnum avanema: mahalugeja tegi vältevigu (teiselinna asemel pidi olema te'ise IVnna) ja koostaja oli pidanud Mos(s)ulit (mida arvati hääks hääldada mosuuliks) Basra asemel Iraagi suuruselt teiseks linnaks. Kolmandaks, kõneliigendusest ja koma panekust või panemata jätmisest pole siin üldse mõtet rääkida. Niisiis, ei semantika ega liigenduse seisukohalt ole isegi keskmisest suuremat selgust nõudvas keelekasutuses (raadiouudistes) kõne täna midagi algset ja kindlat. Midagi, millele saaks vahemärgistust toetada paremini kui grammatikale. Võib loota, et tugevdame edaspidi koolis kõneõpet, õpetame lapsed korralikult rääkima, selgelt, semantiliselt põhjendatult kõnet liigendama. Küll siis on, millele toetuda. Ilus lootus, sellega ühinen meelsasti. Kuid siin on tegemist millegi kauge ja kõrgega. Selleni jõudmiseks tuleb lastel ikkagi enne tunda/tunnetada grammatikat. Ega pea tingimata abstraheeritud, n-ö väljasõnastatud reegleid tuupima. On olemas kindel tee lapsesse grammatikareegleid sisestada neid tuupimata: lasta tal lugeda palju korralikku kirjutatud keelt. (Selle kohta öeldakse pärast, et laps "ei tunne reegleid, aga tal on hea keelevaist".) Igatahes tollest pahakspeetud grammatikast, keele toesest, ei pääse mööda ühegi nõksuga. Loodetud justkui lähem ja vähema vaevaga kättesaadav vahemärgistustugi - mõtestatud ja hästiliigendatud ideaalkõne - osutub olevaks hoopis kaugemal, väga palju pikema aja ja suurema vaeva taga... Sellesse vaeva kuulub kindlasti ka professionaalse, mõtestatud kõnelemise õpetamine Eesti ringhäälin- 58

61 gutes sagedamini häälitsevatele inimestele. Kui me just ei taha selles asjas jääda Euroopas ainulaadseteks metslasteks. (Kuulakem vahel Soome, Vene, Briti ringhäälinguid ja võrrelgem oskust vahet teha keele eri kujudel ning kasutada neid eesmärgi ja olukorra kohaselt!) Niisiis, kõige lugupidamise juures Peep Nemvaltsi vastu: vahemärgirevisjonile kutsuda kas on väga vara või pole üldse vaja. Ma ei näe revisjoni kasuks argumenti selleski, et mõnel pool leiduvat sadistõpetajaid, kes panevat kahtesid, lugedes kirjandivigu näiteks vahemärgistamata jäänud ütete arvu kahega korrutamise teel. Sellise formalismi vastu peaks piisama aruka hindamismetoodika kehtestamisest. P.S Kui poleks olnud äsjast Ahrensi juubeli aastat, teeksin praegusele keeleolukorrale vastavama vastupidise ettepaneku. Kirjutatud keele märgistust tuleks keerustada, nimelt välte- ja rõhumärkidega. Mitte kõikjal. Otstarvet mööda. Kindlasti aga mikrofonide ees mahalugemist teostavate vähe lugenud ja üldse maailmast vähe teadvate isikute ette asetatavates tekstides. Et too teisene lohakkõne hullusti ei paljuneks ega hakkaks usaldavatele inimestele tunduma normkeelena. Kuid ei, Ahrensi notatsiooni revisjonile kutsuda veel ei sobi. Oodakem, vaadakem. HEIDO OTS 59

62 I RAAMATUID BATURINI ROMANTILISED ABSOLUUDID Nikolai Baturin. Kentaur. Tallinn: Eesti Raamat, lk. Meil pole üldiselt kombeks arvustustes kedagi või midagi taevani kiita. Positiivseid emotsioone hoitakse vaos, neid märkivaid sõnu peetakse kulunuks, neid kasutatakse ettevaatlikult, peljates - ja õigustatult - saada vääriti mõistetud. Nii ongi kriitikud tunnustavates hinnangutes hillitsetud ja talitsetud, poetavad midagi moka otsast, keerutavad ka siis, kui õieti polegi millegi kallal norida. Kui aga on vähegi võimalik midagi maha materdada, lähevad keelepaelad iseenesest valla ja elegantsest argumentatsioonist juba puudust ei tule. Jääb mulje, justkui pääseks vaid peenelt halvaks pannes kriitiku tarkus täielikult võidule. Autori üle võidutsedes aga alati ei märgatagi, et üksnes kindlapiirilisele, sealhulgas mõnest parasjagu päevakorral olevast teooriast pärit analüütilisele elemendile üles ehitatud tõlgendus võib iseenda ja uuritava objekti vahele ootamatult laia lõhe tekitada. Ent see vist ongi hind, mida kriitikud kujutletud iseseisvuse nimel maksavad. Ometi esineb hetki, kus kiidusõnadega koonerdada ei tohiks. Need on väärtuslikud hetked ja oleks kurb, kui neid ära ei tuntaks või häbenetaks. Üks neist jõudis kätte möödunud suvel, kui Eesti Raamatu vahendusel ilmus Nikolai Baturini romaan "Kentaur", erakordne, vaimustav, värvikas ja uhke raamat, mis pakub tõeliselt ergastava lugemiselamuse. Teos, mille puhul on superlatiivid ja hüüumärgid lausa kohustuslikud. Muidugi oleks lapsik loota, et igaüks siinkirjutaja palavaid tundeid käigupealt jagab, sest "Kentaur" võib oma intensiivsuse, kirevuse ja muidugi ka võimsa tekstimassiiviga ühe tuima inimeselooma nii pahviks lüüa, et see esimestest lehekülgedest kaugemale ei jõuagi. Aga kui jõuab ja tekst toimima hakkab, ei tohiks ta seda kahetseda. Selle energia ees, mida romaanist hoovab, tasub oma retseptoreid paotada küll. 60 Senine retseptsioon tõestab, et kirjandusgurmaanid on teosega väga rahul. Nagu tormihoog käiks üle, hüüatas Eeva Park Arkaadias (12. IX 2003). Lummav, müütiline, ammendamatult poeetiline, muinasjutuline, maagiline, majesteetlik, tõdesid Jan Kaus ja Berk Vaher Sirbis (26. IX 2003). Suured sõnad, teid on kindlasti veel! Tõsi, eeldusi bestselleriks saamiseks on raamatul siiski vähe, sest see on liiga paks, ehmatab alguses ära. Ühe ööga "neelamise" raamat see tõesti pole, kuigi seal jätkub nii põnevust, köitvaid tegelasi kui ka haaravaid süžeekäänakuid. Ka võivad võõristust tekitada süntaktilised võtted, mis muudavad küll üldmulje hakituks, kuid loovad poeetiliselt võimsa mänguvälja ja lisavad tekstile tähendusjõudu. Igal juhul märgib "Kentaur" taset omaette, eraldi suurusjärku eesti kirjanduses, mille avaram analüüsimine uurijatel veel ees seisab. Vaevalt et nemadki pääsevad mööda tõdemusest, et tegemist on revolutsioonilise romaaniga, sündmusega nii või teisiti. Sõnade "revolutsioon" ja "revolutsiooniline" tähendus on muidugi ambivalentne. Ühiskondlikus mõttes seostub revolutsioon mässuga, protestiga, barrikaadidega, väljendab rahulolematust, nurinat, vallandunud vimma. See tähendus jääb "Kentauri" jaoks kindlasti kitsaks. Baturin on küll maailmaparandaja, aga mitte selline mässaja, kes kellelegi õtse kohta kätte näitaks ja pisiasjade pärast kära teeks. Tema kõnnib rahulikult enda rajatud teed pidi. Mäss võiks tema teos olla ainult ühes, ülekantud, samas väga põhimõttelises tähenduses: kui ühe erakliku ja romantilise hinge mäss üliratsionalistliku, rohkem tehnoloogiat kui inimest väärtustava nüüdistsivilisatsiooni vastu. See on ilmselt asi, mida Baturin oma loomingus "Kuningaonni kuningast" peale on aja-

63 nud. Ainult et metsa asemel on nüüd elukeskkonnaks karm kõrb, koht, mis paneb inimese vastupidavuse halastamatult proovile. Kõrbes ulatub pilk kaugele, seal ilmutavad end paralleelsed maailmad ja Baturini kunagisest erikeelest meelde jäänud mõiste "avarilm" saab ootamatult kandva sisu. Vaateid kontekstile. Revolutsiooni abstraktsem, filosoofilisem tähendus, mis kõneleb murrangust, kvalitatiivsest muutusest, üleminekust uuele tasandile, seostub "Kentauriga" siiski rohkem. Kui vaadelda pinnast, vaimset ruumi, milles romaan ilmuma sattus, tuleb just see moment reljeefselt esile. Meeldejäävaks ja jõuliseks võib seda teost pidada mitte ainult tänavuse romaanivõistluse kontekstis, mille võitjaks "Kentaur" korraliku edumaaga osutus, vaid hoopis laiemas mõttes. Küllap oleks sel romaanil kandvust ka eesti keele piiridest väljaspool. Õieti kujutabki see endast üht loomulikku siiret eesti kirjandusest maailmakirjandusse, kuuludes justkui mööndusteta mõlemasse. See pole mingi liialdus. Seda väites ei saa isegi originaalsusega hiilata. Meenub, et kunagine suur kritikaan Andrus Laansalu tegi ühes raadiosaates "Kentauri" autorile hulga komplimente, väites koguni, et see romaan justkui ei kuuluksid eesti kirjandusse, vaid omab sugulust pigem ladinaameerika kirjanduse traditsiooniga. "See pole valge kultuuri kirjandus," rõhutas Laansalu, pidades silmas "Kentauri" erilist jõulisust ja intensiivsust. Võib-olla on selline piirivedamine natuke üle pingutatud, aga võrdlus on ilmekas ja iseloomustab romaani hästi. Baturini kõrbekuuni maailm ei sobi suurema osa eesti kirjanduse loiduse ja leigusega, eriti selle kõige külmemate ja iroonilisemate osadega. Pole seal ei eesti tõugu inimesi ega isegi meile omaseid loomi: huntide ja karude asemel muudkui maod, kilpkonnad, raisakotkad, delfiinid jne. Ka on "Kentaur" pigem erutavalt salapärane kui lõdvalt intellektuaalne, pigem maagiline kui loogiline, pigem sürrealistlik kui realistlik. Teose väärtusmaailm on ebatavaliselt ja rõhutatult kõlbeline, elustades täna nii vanamoodsaid kangelaslikkuse, väärikuse ja au mõisteid. Isegi naiselikkus ja mehelikkus, mida nüüdisajal peetakse pigem sotsiaalseteks konstruktsioonideks kui bioloogilisteks kvaliteetideks, omandavad seal märgi väärtuse, eheda ja ürgse ilu. Tegelaste sugu on ka nende vägevuse allikas. Naised jagavad armastust ja mehed valitsevad maailma. Baturini tegelased ammutavad elamise tarkust usust, olgu selleks kas islam või kristlus. Usk pole neile dogma, vaid isiklik veendumus. "Uske on palju - Jumal on üks!" väidetakse romaanis Dido suu läbi (lk 26). Samas ei pärsi jumalakartlikkus kellegi elujanu, armukirge ega vabadusiha. Teos kubiseb sümbolitest ja metafooridest, mis avaldavad ergastavat mõju eelkõige alateadvusele, taastades vähemasti mõtteliselt "valges kultuuris" kaduma läinud inimese ja universumi sideme. "Kunst peab vapustama," leiab Nikolai Baturin ise. Aga kui paljusid tänapäeval üks hea raamat üldse vapustada suudab? Uhkeimadki kirjandusteosed on nagu meteoorid, mis lendavad üle taeva, löövad korraks särama ja varsti on ümberringi jälle pime. Nii ühiskondlik kui ka kultuuriline taust on hoopis teine kui kas või veel kümme aastat tagasi. Ka suhe kirjandusse on teisenenud. Laiema lugeja jaoks koosneb kirjandus nüüd üksikutest bestselleritest, potteritest ja coelhodest, mille müüginumbreid vaadates ei saa keegi öelda, nagu raamatuid enam ei loetaks. P. Coelho ja J. K. Rowling on kindlasti fenomenid ja hea, et nad olemas on. Kurb on vaid see, et kaotsi on läinud avaram kirjandustalt, et lugemusväli on kitsenenud väga ahtakeseks. Kultuur ei ole enam elamisvorm, elustiil, vajalik nagu hingamine, vaid üks meelelahutuse liike, vaba aja veetmise viis, väike vaheldus argirutiinile. Kõrgkultuuriga hoiavad sidet alal vaid vähesed, nagu näitas üks hiljutine uuring, mida kommenteerides Tiit Hennoste kõneles katkenud kultuurist. Asemel on televisioon, essellõhtuleht, Internet, miljonimängud. Leib, tsirkus - ja tühjus. Valitsevale vaimulaadile jääb üha kaugemaks see eriline tundlikkus, mis on oluline loovuse sünniks, milleta vähemasti "Kentaure" ei kirjutata. Ka haridusmaailmas on väärtuseks pigem faktid ja teaduslik teadmine, mitte loov fantaasia ega vaimsed otsingud. Võib-olla küpseb ühiskonnas varsti mõni hesselik konflikt, mis hakkab tõsiselt uurima vaimsete ja esteetiliste väärtuste kohta 61

64 neile vaenulikus tsivilisatsioonis, kus postmodernistlikud mängud vaimset nälga ei leevenda, vaid toodavad üksnes müra juurde. Aga võib-olla on kõik juba läbi. Jumalik Loom. Tahtmata oponeerida nendega, kes möönavad "Kentauri" lähedust ladinaameerika kirjanduse ja maagilise realismiga, tundub siiski, et sama hästi või veelgi paremini haakub teos nende kirjanduslike mallidega, mis seda seovad vana hea romantismi traditsiooniga. Just romantiliste klišeede mõnetine üleekspluateerimine kuni tragikoomiliste varjunditeni välja - võib olla ka peamine põhjus, miks romaan lugejale päris lõpuni hinge ei pääse. Baturin ühendab oma tegelastes varjamatult sümboolse ja tegeliku, sisestab neisse ühekorraga nii nähtava kui ka nähtamatu, koputades niimoodi visalt uksele, mille mõistuseinimene on täie teadlikkusega lukku keeranud, laskmata endale ligi midagi, mis juba kaugelt kuidagi hämarana tundub. Tuleks panna tähele, et teose saatesõnas märgib autor, et ta kirjutab kentaurist Lapse ja Müstifikaatori sõna ja kujutluse kaudu. Nii reedab ta endas Suure Romantiku, kes igatseb millegi hea ja ilusa, näiteks Valge Linna järele (romaanis muide pole Valge Linn sugugi vaid kõrbemiraaž). Romantilisele kujutamislaadile viitab veel hea hulk tunnuseid: õilsad kangelased, kes tegutsevad ennast ületades suurte ideede nimel, prohvetlikkus, piirolukorrad, maagilised ja irratsionaalsed elemendid, ajalis-ruumiliste piiride avardamine, salapära, suured tunded, õrnuse ja julmuse, ilu ja inetuse kontrastid. Romaani kesksed tegelased on ju hälvikud (nagu oli ka Quasimodo Victor Hugo romaanist "Jumalaema kirik Pariisis", ühest romantismi tähtteosest): isa jääb käteta ja poeg muutub aeg-ajalt koletiseks-kentauriks, kes võimsa iha survel ründab naisi, kes sellest rünnakust kui puhastustulest läbi käivad, kentaurikameedega ära märgistatakse ja mitmekaupa lapsi saavad. Antiikmütoloogias on kentaurid enamasti primitiivsed ja naistemaiad kujud, kes peavad omakeskis veriseid lööminguid. Kentaur Nessos püüdis ära viia Heraklese naist. John Updike on töödelnud lugu üllast kentaurist Cheironist, kes koolitas kangelasi ning juhatas inimesi ravimtaimi kasutama. Updike'i "Kentaur" 62 ilmus Enn Soosaare tõlkes eesti keeles aastal sarjas "XX sajandi raamat". Vahest kehastab Nikyas Bigarti Kentaur mõne testosteroonist pulbitseva noormehe igatsust magada kogu maailma naistega? Igal juhul on see üks võimas (mehelik) fantaasia, mida Kentaur teoks teeb, isemoodi õilsusega serveeritud vägivallaaktide kogum, mis samas sisaldab endas väga kindlat sõnumit - sugu ei ole vaja teha mitte selleks, et inimsugu välja sureks, vaid selleks, et maailm oleks Bigarti nägu. Metsikult sigitav Kentaur paneb mõtlema, kas ta ei too niimoodi alateadlikult ilmsiks mehe olemuslikku pidetust siin maailmas, tema võimetust ise oma ihust elu ilmale kanda. Tuhandete laste sigitamine võib Kentaurile olla kompensatoorne tegevus, mis väljendab tema igatsust jumaliku harmoonia järele. Hetkil, mil tema peas kohiseb "tundmatu teadvus", liituvad mehes ju kaks võimsat alget: jumal, kes valitseb, ja loom, kes sigitab. Kui Bigarti vastasmängija Emersoni on kirjanik nimetanud Tavaliseks Jumalaks, siis Bigart ise võiks vabalt kanda tiitlit Jumalik Loom. Võib-olla teeb ta seda mõnes Baturini järgmises romaanis? В abul on i vetel. "Kui elu on julm ja vägivaldne, ei saa kunst seda varjata," ütleb kirjanik ise. Ometi ei rõhuta teos asjaolu, justkui oleks vägivald maises elus määrav. Pigem on see mingi soovimatu ja fataalne lisajõud, mis astub mõnel etteaimamatul hetkel traagilise paratamatusena mängu. Ja mis teha, Kentaur on loomult vallutaja, kes märgistab oma territooriumi kahe komponendi abil, milleks on õli ja naised - müstilised, õrnad, armunäljased -, keda kahtlaselt sageli tõmbab tule poole, nagu oleksid nad liblikad, kes valguse poole püüeldes õnnetult õtsa saavad. Aeg-ajalt kohtub Kentaur oma sisimas elava Lapsega. Jumpsika kuju, kes Nikyast varjatult tema rännakutel saadab ja aegajalt talle end ilmutab, elustab tema suhet iseendaga, oma lapseliku ja kestva algega. Laps on kui tema sisim muutumatu vaim, mis elab muutumatult üle ajaliku maailma sündmused. Nii on mees kahepalgeline olend, maailmavalitseja ja laps, ohtlik ja infantiilne ühtaegu. Naisi sellised vastuolud ei pure, nemad kehastavad üleni ürgset tarkust, aga paraku tuleb neil mehe reaalse jõu ees alistuda.

65 "Kentauris" kõnelevad algelemendid: tuli, õhk, maa, vesi. Tuli hävitab, aga ka puhastab. Õhus tuiskab kõrbeliiva ja lendab helikoptereid. Maa ja meri on täidetud naftaga kui elu andva verega. Maa ise on savi, mis pudeneb tolmuks. Savikujudes on kirjas ühe mehe saatus. Nagu Dorian Graylgi, oli Bigartil võimalus oma saatuseraamatut täie teadmisega lugeda, ette oma surma läbi mängida. Romaan lõpeb fragmendiga J. S. Bachi teosest "Babüloni vetel". Mida võiks autor noodijoonestikule paigutatud nootidega öelda? Kiita muusika võimet anda tundeid edasi sõnadest palju paremini? "Ja nii pakutaksegi muusikaga väljenduslikkuse puhast põhiolemust eksistent- sis. Väljenduslikkus leiab vähima vastupanu helis, kus ta on vaba, kus teda ei koorma faktide ja mõtete taak. See annab talle võime virgutada meie sisimat tegelikkusetunnet. [ ] Muusikas muutub helisse nõrutatud tunne ise sõltumatuks objektiks. See võtab endale viisivormi, mis on piiritletud, ja tähenduse, mis on küll piiritlemata, kuid ometi haarab me meelt tugevasti absoluutse tõe tundega." (R. T a g о г e, Inimese religioon. Tallinn: Olion, 1997, lk ) Just selline finaal on Suure Romantiku vääriline. Puhas, vaba, absoluutne - nagu muusika. Teisiti ei saaks ollagi. KÄRT HELLERMA SISUKAD KULTUURIKILLUD Salme Raatma. Kultuurikilde endisest Eestist ja väliseesti ajast. Turu, lk. Soomes üle neljakümne aasta elav, varem peamiselt lastekirjanikuna tuntuks saanud Salme Raatma, kelle esimesed. värsid ilmusid Tulimullas juba aastal, on peamiselt kahel viimasel aastakümnel kujunenud arvestatavaks ning ; isikupäraseks luuletajaks ja esseistiks. Ta on Turus peamiselt "oma kulu ja kirjadega" rusmaa" (Lund, 1964). Eelnevale on lähedane kodu- ja kultuurilooline ülevaade Helme kihelkonnast ja Tõrvast "Kae sis, kudas sa esi saat...", mis on kirjutatud Bernard Kangro ja Valev Uibopuu albumi "Meie maa. Eesti sõnas ja pildis" Lõuna- Eesti köite jaoks (Lund, 1957). Oluline kirjaniku loomingu tõukejõukodumaal avaldanud viis luuleraamatut,, dude mõistmiseks on Felix Oinasele saa- mahuka valikkogu "Muld ja i tuuled" (Tallinn, 2000) ning lisaks veel detud kiriintervjuu "Oma teoste saamisloost", ilmunud Tulimullas ja hiljem raamatus kolm soome keelde tõlgitud luulekogu. "Kuidas kirjanikud kirjutavad" Neile lisandub mõttekildude ja miniatuu ride (Lund, 1992). Gümnaasiumiaastail kirjumis kogu "Prillidega ingel" (Turu, 2000),, on samuti soomendatud, ning omaenda personaalbibliograafia (Turu, 2002). tas S. Raatma päevikusse värsikatsetusi ning Tuglase ja Tagore laadis rütmilist lühiproosat. Ülikoolis püüdis ta elu ja loomise Vähestele on teada, et kirjanik on peaaegu saladuse jälile saada raamatute poole sajandi vältel eksiilis elades i kaudu. Eelmainitud pihtimuses kirjutab kirjutanud aeg-ajalt probleemartikleid, Salme Raatma: "Esimene elamus loomisesseid, arvustusi ja mälestuskilde, mis on L imest tuli sõjatalvel 1940 Dievenow's, kui ilmunud mitmesugustes koguteostes, ajakirjades Triinu ning Tulimuld jm. Üleleem leidis lahenduse visuaalses pildis elu realiteedi pinnal lahendamatu probmöödunud aasta lõpul koondas Salme г mingist muistsest ajast, mida võis kirjeldada ainult muistendi või muinasjutu ees- Raatma paremiku neist valimikku "Kultuurikilde endisest Eestist ja väliseesti i kujul, ainult kunstmuinasjutu vormis. ajast" (Turu, 2002). Pealkirjaks "Peegelallik". Tundsin, et olen i ootamatult müüdile lähedal" (lk 27). Esii mesed kunstmuinasjutud, kirjutatud Kogumik algab poeetilise mälupildiga "Mis seal näha oli?" autori lapsepõlvest ja, H. Ch. Anderseni eeskujul, olid mõeldud noorusaastaist Helmes Aindujaagu talus, i peamiselt täiskasvanuile. Kui USA-ala kus ta soojalt on kujutanud oma vanaema ja vanemaid. Esmalt ilmus see Valev Ui bopuu toimetatud koguteoses "Minu noo - Eestlaste Keskesinduste Kirjastus Geislingenis korraldas aastal noorsookirjan- 63

66 duse võistluse, pälvis Salme Raatma käsikiri "Kuldne süda" kümne kunstmuinasjutuga esimese auhinna. Neist ilmus pagulasajakirjades vaid kolm, kogu jäi ilmumata Saksa marga devalveerumise tõttu. Kuid autori nimi sai ajakirjanduse kaudu tuntuks ja teda õhutati kirjutama lastele. "Eesti ajalehtede lasteleheküljed vajasid kaastööd, eelistati eestiainelisi, iseseisvat Eestit tutvustavaid teemasid. Kanadas ilmuva Meie Elu ja Geislingenis ilmuva Noorte Sõbra kaastöölisena kirjutatud juttude inspiratsiooniallikaks ongi mu enda lapsepõlv, tagapõhjaks Helme Vanatalu miljöö ja isiklikult kogetud seigad. Olen nende kaudu osalt pannud kirja oma mälestusi" (lk 28). Nii valmis tal umbes kolmkümmend lastejuttu, millest paremik on ilmunud raamatus "Mis sinust tuleb?" (Stockholm, 1963). Samast intervjuust selgub ka vähetuntud seik: pensionieas pöördus S. Raatma poole kristliku lastelehe Meine Welt toimetaja küsimusega, kas ta kirjutab ka lastele. Juhuslikust pöördumisest arenes kümneaastane koostöö, Meine Welt'is ilmus üle neljakümne viimistletud lastejutu. Hämmastav on väljaande tiraaž Seega oli Salme Raatma saksakeelsetel noortejuttudel erakordselt suur lugejaskond - veerand, võib-olla isegi pool miljonit. Osa neist paladest tõlkis autor hiljem eesti keelde ja avaldas kogus "Lumekuninganna ja teisi jutte lastele" (Toronto, 1984; 2. tr Tartu, 1993). Essees "Akadeemiliste noorte ideaalid iseseisvusaja viimasel aastakümnel elus ja kirjanduses" arutleb autor 1930-ndate aastate Tartu üliõpilaselu kujutamise üle Betti Alveri, Bernard Kangro, Arvo Mägi jt loomingus ning tõmbab paralleele oma tähelepanekutega tollasest tudengielust. Kui varem oli käibel "igavese üliõpilase" mõiste, siis käsitletud perioodil domineeris töökas, asjalik ja erialasse süüviv tudeng. Essees pälvivad kirjanikud etteheiteid naisüliõpilaste vähese ja ühekülgse kujutamise pärast. Püsivalt on Salme Raatmale südamelähedased olnud lastekirjanduse probleemid ja lastekirjanduse koht tänapäeva kirjanduse üldpildis. Sellest on juttu pikemates artiklites "Muinasjutt proosavormina ja ajapeeglina Euroopa kirjanduses", "Laps raamatus ja lasteraamat" I II ning "Mida peame tegema?". Neist viimases, aastal ilmunud artiklis valutab autor südant laste halva eesti keele oskuse pärast paljudes pagulaseestlaste kodudes, kus pole eesti kooli läheduses, ja annab suuniseid, kuidas vanemad saaksid kodus lapsi õhutada eesti keelt rääkima ja ka eestikeelseid raamatuid lugema. Ulatuslikule allikmaterjalile toetub tema pikem uurimuslik ja tänapäevalgi aktuaalne essee "Parapsühholoogia ja ristiusu õpetus". Siinkirjutajat huvitas aastaid küsimus, kes on Ants Hartmann, kes Tulimullas alates aastast avaldas arvestatavaid mõtisklusi Bernard Kangro, Raimond Kolga, Arvo Mägi, Valev Uibopuu jt raamatute kohta. Kirjutasin omal ajal B. Kangrole ja A. Mägile, aga sain vaid ebamäärase vastuse, et nemadki ei tea. Avamata on pseudonüüm jäänud ka aastal ilmunud Eesti Rahvusraamatukogu koostatud Tulimulla koondsisukorras ( ). Alles Salme Raatma personaalbibliograafias ja ka vaadeldavas artiklikogus on pseudonüüm avatud seoses esseega "Mitmesuguseid romaanikangelast" (lk 81). Selles analüüsib Salme Raatma uudse vaatenurga alt Raimond Kolga, Ilmar Külveti, Arvo Mägi jt teoseid. Aga ta tõstatab seal ka 1980-ndate aastate väliseesti kirjanduse ühe valusa probleemi - kodumaal sündinud sõnameistrite kõrge ea ja nende siirdumise manalateedele, samuti võõrsil sündinud järelkasvu vähese emakeelse kirjutamisoskuse, mistõttu enamik eelistab kirjutada ja avaldada oma teoseid võõras keeles. Retsensioonis "Sala-Liiga ja Praagi poiss" on isikupäraselt analüüsitud Valev Uibopuu kahte viimast romaani - "Kaks inimelu aja pöördeis: Mina ja Tema" (Lund, 1990) ning "Kaks inimelu aja pöördeis: Ainult juhus" (Lund, 1991), mis kajastavad pagulaste elus toimunud groteskseid väärnähtusi. "Kultuurikillud" on sisukas ja kaasamõtlemisele kutsuv raamat Salme Raatma loometee, aga ka väliseesti kirjanduse ja kultuuri arengusuundade ning meie lastekirjanduse probleemide üle üldisemaltki. EERIK TEDER 64

67 KONETEHNOLOOGIAT EDENDADES Einar Meister. Promoting Estonian Speech Technology. From Resources to Prototypes. Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. Raamatusse on koondatud neliteist aastatel ilmunud artiklit, mis kõik haakuvad suuremal või vähemal määral väitekirja töö põhiideega: ressurssidest prototüüpideni. Artiklid jaotuvad nelja väga laia kõnetehnoloogia uurimisja arendusteema vahel: kõnekeele vahendid (ressursid), tekst-kõne-süntees, automaatne kõnetuvastus ja kõnelejatuvastus. Neis valdkondades tehtud uurimused pole jäänud pelgalt teoreetilisele tasemele, vaid peaaegu kõik nad on seotud ka praktiliste rakendustega. Kõnekeele vahendite kohta on raamatus neli artiklit. Kõneressursid on vajalikud nii kõnesünteesi ja tuvastussüsteemide treenimiseks ning testimiseks kui ka foneetilisteks uuringuteks. Erinevad ülesanded vajavad erisugust lähtematerjali, seetõttu on töös esitatud kõnekorpuste loomisel lähtutud erinevatest uurimisvajadustest. Väitekirja kahes esimeses artiklis (kaasautor Arvo Eek) kirjeldatakse, kuidas rahvusvahelise projekti BABEL raames on loodud eesti keele foneetiline andmebaas. Projekti tulemusena valmis ulatuslik (kolmel CD-1 kuus tundi salvestatud kõnet) ja süstemaatiline (häälikusüsteem, välted, foneemid erineva kontekstiga sõnades, teksti lugemised jpm) eesti suulise kõne andmebaas. BA- BEL-i andmebaasi salvestamisele kaasati 60 diktorit: 30 mees- ja 30 naishäält. See süstemaatiline kõnematerjal on asendamatu abivahend eesti keele foneetilisteks ja fonoloogilisteks baasuuringuteks, foneetika õppimisel-õpetamisel ja kõnesünteesi- ning kõnetuvastussüsteemide loomisel. Suulise kõne andmebaasidest (nagu nt tekstikorpused) üksi on vähe kasu, kui andmebaasist pole võimalik teha mitmesuguseid intelligentseid päringuid (ä la kui pikad on klusiilid kolmesilbilistes sõnades teise ja kolmanda silbi piiril, nt sõnades valeta, majakas, kanepi). Raamatu teises artiklis kohandati koos soome kolleegidega (Toomas Altosaar, Martti Vainio) eesti keele foneetilisele andmebaasile Helsingi Tehnoloogiaülikoolis väljatöötatud kõnesignaalide paindlikku haldamis- ja otsisüsteemi "QuickSig". Kõneressursside kolmandas ja neljandas artiklis käsitletakse eesti andmebaasi "SpeechDat" loomise probleeme ning tutvustatakse objektorienteeritud päringumehhanisme. Tegemist on väga mahuka projektiga ja töö sellel alal veel käib. Eesti "SpeechDat" on eeltööks eestikeelsete kõnetuvastussüsteemide loomisele. Praegu on andmebaas segmenteerimise ja märgendamise faasis, valminuna peaks see sisaldama ca 2000 eestlase (ja ka teiste Eesti elanike) kõnesalvestisi. Einar Meistril on mõlema kõneressursside projekti juures olnud märkimisväärne roll: ta on nende algataja ja ka eesti "SpeechDati" sisuline juht. Foneetilise andmebaasi fonoloogiline transkriptsioon ja koostamise põhiideed tulenevad suurel määral Arvo Eegi ja Einar Meistri pikaajalisest eesti foneetika uurimistsüklist ( ). Tekst-kõne-sünteesi ülesandeks on teisendada kirjalik tekst suuliseks kõneks ilma inimese osaluseta. Artiklis "Creation of Estonian Diphone Database for the Text-to-Speech Synthesis" kirjeldatakse eesti keele andmebaasi loomist. See peaks sisaldama eesti kõnekeele kõikvõimalikke häälikuühendeid, arvestades sealjuures ka välteid. Eesti keele difoonide andmebaas sisaldab ligi 2000 difooni. Artiklis "Text-to-Speech Synthesis of Estonian" keskendutakse põhitooni modelleerimisele ja kõne kestusmudelite realiseerimisele. Eestikeelse kõnesünteesi prototüübi loomisel on kasutatud Belgias Monsi Ülikoolis väljatöötatud difoonsünteesi meetodit MBROLA. Eesti keele tekst-kõne-süntesaator on vabavarana Internetis väljas ( ja www. phon.ioc.ee/synt). Paratamatult jääb kõnesünteesi väljundkõne (ka kõige kõrgekvaliteedilisem) kõlalt pisut kunstlikuks. Artiklis "Testing the Quality of Estonian Text-to-Speech Synthesis" hinnatakse eestikeelse kõnesünteesi segmentaalset kvaliteeti SAM-testi põhjal aastal Keele ja Kirjanduse kahes numbris ilmu- 5 Keel ja Kirjandus nr

68 nud "Eesti keele tekst-kõne-süntees" (KK 2002, nr 2-3, lk 88-97, ) annab aastatel Eestis kõnesünteesi alal tehtud uurimuste tulemustest kokkuvõtliku ülevaate. Raamatus avaldatud kõigi nelja kõnesünteesi käsitleva teadusartikli kaasautoriteks on Meelis Mihkla ja Arvo Eek aastal pälvis eesti keele tekst-kõne-sünteesi uurimisja arendustöö Eesti Vabariigi teaduspreemia (laureaadid Arvo Eek, Heiki- Jaan Kaalep, Einar Meister, Meelis Mihkla). Eestikeelse kõnetuvastuse loomine on lähiaastatel Eesti riigile üks olulisematest ja keerukamatest tehnoloogilistest väljakutsetest. Ajal, mil turule jõuab klaviatuurita arvuti ja saame hakata häälega arvuteid ja kodumasinaid juhtima, on omakeelsete kõnetuvastussüsteemide olemasolu väikerahva keele püsimajäämise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Raamatu kahes artiklis käsitletakse eesti keelest lähtudes kahe erineva tuvastusmeetodi - neuronvõrkude ja mustersobituse - rakendamist. Neuronvõrkude puhul olid tuvastatavateks kõneüksusteks difoonid, mustertuvastuse puhul aga isoleeritud sõnad. Viimase meetodi põhjal lõi Einar Meistri juhitud eesti-valgevene teadlaskollektiiv tuvastussüsteemi prototüübi, mida testiti reaalses rakenduskeskkonnas: mobiiltelefoni abil parkimisel. Kahjuks pole neuronvõrkudel põhinev difoonide tuvastamine jõudnud reaalse rakenduseni (prototüübini). 66 Kõnelejatuvastuse ülesandeks on kõneleja isiku häälenäidete alusel tuvastamine. See on raamatu kõige mahukam (neli teadusartiklit kokku 48 leheküljel) ja siinkirjutaja arvates kõige kaalukam osa. Einar Meister on Eestis selles valdkonnas seni ainuke uurija ja ka üks praktikutest. Tema uurimistulemusi ja eksperthinnanguid on kasutatud eesti ja soome kohtupraktikas. Artikkel "Speaker Recognition Experiments in Estonian Using Multi- Layer Feed-Forward Neural Nets" kirjeldab eestikeelse kõnelejatuvastuse esimesi katseid neuronvõrkudel. Selle artikli ideedest arenes välja Einar Meistri magistritöö "Kõnelejatuvastuse eksperimendid neuronvõrkudel" (1998). Artiklis "Kõnelejaspetsiifiliste tunnuste otsingul" dekodeerib Einar Meister kõneleja isikut kirjeldavat informatsiooni, mis on kätketud kõnesignaali akustilistesse tunnustesse. Kõige kõnelejatundlikumad on E. Meistri töö põhjal pikaajalise spektri ja põhitooni sagedusest pärit tunnused. Aga samuti annavad artikulatsioonikiirus, vokaalide lühiajalised spektrid ja formantide tsentroidsagedused hea ettekujutuse kõnelejasisestest ja kõnelejate vahelistest piiridest. Einar Meister kirjutab kokkuvõtteks, et lisaks kõnelejaprofiili komponentide analüüsile oleks vaja välja töötada kõnelejaprofiili automaatse moodustamise ning tuvastamise meetodid. Artiklites "Moniparametrinen puhujantunnistus" ja "Puhujaprofiilin kehittäminen" ongi koostöös soome kolleegidega keskendutud mitmeparameetrilise kõnelejaprofiili loomisele ja profiilide sobivuse testimisele erinevates tuvastussüsteemides. Mitmeaastase projekti raames salvestati kõnenäiteid üle kogu Soome. Paratamatult sattus testitavate hulka ka palju inimesi, kelle emakeeleks ei ole soome keel, vaid rootsi, vene, eesti vm keel. Töödes vaetakse, kas kõnelejaprofiil sõltub kõneldud keelest ja kas kõneleja keeletausta saab automaatselt tuvastada. Tänu Einar Meistri osalusele on just eesti keel põhiliseks võrdlusbaasiks. Vaadeldud raamatu põhjal kaitses Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labori juhataja Einar Meister 26. juunil 2003 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja, oponeeris Joensuu Ülikooli keeletehnoloogia professor Stefan Werner. See on esimene Eestis toimunud kõnetehnoloogia doktoriväitekirja kaitsmine. Kui midagi ette heita, siis võib vast mõningaseks miinuseks pidada töös käsitletud uurimisteemade paljusust, millest igaüks eraldi vääriks omaette väitekirja (või -kirju). Lai teemade valik näitab küll autori kompetentsust mitmel uurimisalal, kuid liiga laia haarde korral on oht kalduda pealiskaudsusse. Samal ajal võib öelda, et enamiku käsitletud uurimisteemade taga ei ole üksi Einar Meister, vaid sageli terve meeskond. Edasine süvitsi minek võiks jääda juba kolleegide hooleks. Einar Meistril on aga kadestamisväärne võime tegelda mitme asjaga korraga ning ühitada sisulist ja administratiivset teadustööd. Ta on väga hea uute uurimisprojektide algataja, raha taotleja ja projektijuht.

69 Samuti on meie arusaamades veel küllalt palju eelmisest veneaegsest teadussüsteemist, kus doktorikraadi kaitsmine eeldas jäägitut ainult ühele uurimisteemale pühendumist ja mõningatel juhtudel võrdus doktoritöö elutööga. Praegune doktorikraad tähistab pigem õpingute lõppu: "Ükski meister ep ole sündimisest saadik meister" (F. J. Wiedemann) ja tõestab promovendi suutlikkust teadustööd teha: "Kudas meister, nenda töö" (Laiuse). Seega on Einar Meistri meistritööd veel ilmselt ees. Ja et väitekirja kaitsmisega sai üks projekt sedakorda õtsa, siis on ehk muude tööde kõrvalt rohkem aega valida kitsam meelisteema, millesse sügavamalt kaevuda. MEELIS MIHKLA 5* 67

70 RINGVAADE UNDI MÕTTELUGU Raamatu "Noor Unt" - üllitan selle Mati Undi 60. sünnipäevaks Loomingu Raamatukogus - pealkirjaga seoses helistas mulle Unt ja ütles, et paneme pealkirjaks "Vahing". Olin selle vastu, kuigi mingil määral oli Matil õigus. Sest aeg oli ju selline, kus sinu enda igiomane ise oli jagamatu, ta oli meile nii ühisomane. Mis on Undi hinges praegu, s.t täna, seda teab ainult Kurat. Pole mõtet pikemalt arutleda, eks aeg anna seletust. (Ja ikkagi on mul hinges rahutus ja ärevus Undi hinge pärast. Ei oska teda kuidagi aidata, ei mina ega ka Normet. Keegi meist pole Hermaküla juhtumist, loost, õppust võtnud. Rääkis ju Hermaküla ka pidevalt Irdist, aga õppust temalt ei võtnud.) Mui on Mati pärast mure, sest hobune magab püstijalu, aga Unt magab siis, kui tahab. Undi põhiline parameeter ei ole pseudoeruditsioon, nagu paljud ta "Argimütoloogia" või Sirbi kolumnide lugejad ehk arvavad ning nende hulgas - mõni aeg tagasi - ka mina. Undi põhiline, määrav parameeter on lapsemeelne uudishimu kõige seni kogematu, lugematu ja üldse igasuguse müstifikatsiooni vastu. Unt haarab neid kaemusi endast, aga ka ajalehtedest, kuni entsüklopeediateni välja. Ja selles pole esmapilgul midagi halba ega taunitavat. Ja olgu siis Unt kas haritud, paljulugenud või tavapärane erudiit - kokkuvõttes on ta imetletav vaim. Nii see näib, aga asjade käik võib olla teisiti. Seesama erudiit Unt loeb eessõnu, kusagilt keskelt ka paar lehekülge ja kokkuvõtteid või järelsõnu ja teeb oma algupärased järeldused, mis kohe ka trükki lähevad. Ja see saab teoks tänu Undi veendumusele, et asi on/oli tõepoolest nii ja ta lihtsalt peab sellest nii aru saama ja kirjutama. Ja vaat see peab panebki nii Undi lugejat, tema lavastuste vaatajat või ka mõnda ta lähedast sõpra kahtlema. Milles? Just selles, kust ta kõike seda teab, võtab ja nagu käisest puistab? On see tõepoolest eruditsioon? Või on see pseudo. Minu arvates on see kindlasti pseudo, aga Undist sõltumatu - Undi enda jaoks teadvustamatu pseudo. Selgitan: saanud mingi teate, teadmuse, tõlgendab Unt seda lapsemeelselt, olles samas alg- või ürgtõe suhtes süüdimatu, sest süüdi pole mitte Undi haritus/harimatus, vaid tema tõlgendus/interpretatsioon. Teisisõnu: Undi nägemus/kogemus loetust vaevalt. Süüdimatuse kriteerium, kui räigelt võtta, on Undi suhtes isegi parameeter. Selline järeldus mõjub ehk paradoksaalselt, aga nii see tõepoolest on. Seepärast, olles harjunud Undi pseudoeruditsiooniga, püüan näha, kus ta ise siis tegelikult on, kus viibib - olles minuga või teatrikülastajatega -, mida ta siin Tartus, sel tänaval, sel kellaajal teeb? Unt vastas, et käisin toidupoes, ostsin veidi kartulisalatit, sülti ja ühe lapiku Saaremaa viina. Ja see ongi minu nägemus Mati Undist? Ei, see pole veel kõik. Katsuge endale silme ette manada, mida teeb Unt, kui ta nende toiduainetega Vanemuise ühiselamusse naaseb. See on juba raskem ülesanne. Sest kui Unt kuskilt aianurgast meid piilubki, siis vaevalt et ta seda siiralt teeb ja ainult uudishimust - ei, ta piilub, vaatab ja mõtleb eelkõige sellepärast, et kuidas mind, sind või teda, kui narri või koera lavale panna, sobitada. Ja kui Undil see õnnestub, siis me saalis imetleme teda, me samastame ennast iseendaga, me samastume Undi nägemusega iseendast. Aga kuidas me Unti tänaval osatame? See jäägu saladuseks. Ma tean aga ühte, et teatriühikas võtab Unt kingad jalast, viskab talveürbi põrandale - pintsakut kui sellist pole ma Undil ammu näinud -, avab siis sprotikarbi ja viinapudeli, keerab televiisori lahti ja edasi...? Ning kogu edaspidine üksi jääb ainult Undi endaga. Ja seda nii pärast rutiinset proovi kui tormilist esietendust. Lõpuks pean ütlema, et pseudo pole kunagi eruditsioon, vaid meie ise. See ei ole paradoks, ja juba sellepärast, et kõik 68

71 me oleme uudishimulikud, teadmisjanulised, himulised (viimase kohta ei anna paljud aru, mis see üldse on) - me tahame mitte targad olla, vaid tarkadena näida, aga Unt, kui imelik see ka ei tundu, ei taha ei näida ega olla tark, ta lihtsalt on targem kui mõni meist. Ja on see siis patt? Ju see võime on jumalast antud, ning seda muuta või lugeja- ja vaatajapoolselt vääriti mõista ei ole lihtsalt võimalik. Selline anne on nagu vesi, mis al- likast, kaevust või kraanist voolab, ja seda v e 11 - mida sa selle vee kohta ka ei ütleks või mõtleks -jood sa ikkagi. See on minu Unt, minu arusaam Undist ja kuna olen liiga vana, et mingit üldistust või filosoofilist tõlgendust Undi kohta välja mõelda, siis jäägu see sisekaemus. VAINO VAHING EXEGIMONUMENTUM Helmi Neetar jaanuaril tähistab oma 70. sünnipäeva meie juhtivaid keeleteadlasi filoloogiadoktor Helmi Neetar. Ta on sündinud aastal Järvamaal Väinjärve vallas Tudre külas taluniku perekonnas. Kodust on ta kaasa saanud töökuse, sihikindluse ja oskuse toime tulla vähesega. Kodukohaga on ta säilitanud tihedad sidemed siiani. Seal käib ta taastamas ja täiendamas oma jõuvarusid, mis on aidanud tal püsida mõtteerksa ja nooruslikuna. Aastail õppis Helmi Neetar Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, tema kitsam eriala oli soome-ugri keeled oli ta Keele ja Kirjanduse Instituudi juures aspirantuuris. Helmi Neetar on pühendanud oma tööelu eesti murretele. Aastast 1963 töötab ta Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris (nüüd Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja lähisugukeelte sektor), algul nooremteadurina, aastast vanemteadurina, 1993 määrati ta juhtteaduriks eesti murrete alal, aastast on ta taas ametis vanemteadurina. Helmi Neetar on võtnud enda täita vastutusrikkad ja töömahukad ülesanded. Tema põhitööks on olnud ligi 40 aastat "Eesti murrete sõnaraamatu" toimetamine, algul ka koostamine. Ta on murdesõnaraamatu koostamisprintsiipide uuendajaid ning sõnastajaid. Kui oma eelmisel tähtpäeval kümme aastat tagasi ei olnud tal võimalik oma töövilja näha ega olnud täpselt teada, millal sõnaraamatu I köide ilmub, 1 siis tänaseks on trükis välja antud 1 Vt E. Ross, Helmi Neetari tähtpäeva puhul. - Keel ja Kirjandus 1994, nr 1, lk 50. I-III köitest 13 vihikut, neist on Helmi Neetar toimetanud vihikud 1, 3, 4, 5 ja 13. Trükikotta on loovutatud 14. vihiku käsikiri, mille on trükki toimetanud taas Helmi Neetar. Viimase vihikuga on ta teiste toimetajate jaoks seadnud lati väga kõrgele. Selles avaldub kogenud murdeuurija tarkus: hea eesti murrete ja sugulaskeelte tundmine, oskus avada murdesõnade tähendusi lugejale arusaadavalt. Hästi on õnnestunud püüe esitada näitematerjali võimalikult kõigilt murdealadelt, eelistamata üht teisele. Jälgitud on nõuet, et näited ei dubleeriks üksteist, vaid annaksid ülevaate meie murdekeele rikkusest nii sisuliselt kui ka grammatiliselt. Oma võimete tippu jõudnud teadlase vihikut on lausa põnev lugeda. Samas on ta toime tulnud väga raskete, lausa lahenduseta tunduvate ülesannetega, nagu näiteks sõna kord tähendusvariantide leidmise ja liigitamisega. Tihti on olnud niisama keeruline sõnaartikli pea koostamine: murdevariantide leviku ja grammatiliste vormide esitamine. Alati ei ole saavutatud ehk sellist tulemust, nagu toimetaja oleks soovinud, sest põhjalikuks süvenemiseks on aega antud vähe, tagant on kiirustanud tähtajad. Iga sõna puhul põrkab toimetaja vastamisi uue probleemiga, milles on oma uudsuse võlu, aga ka raskus, sest kunagi ei tea, kui kaua ühe sõnaartikli tegemine aega võtab. Seejuures on olnud Helmi Neetar väga nõudlik enese, aga ka teiste suhtes. Ta ei salli rumalust. Eriti oluliseks on ta sõnaraamatutöös pidanud etnoloogiliste mõistete tundmist, samuti tähenduste sõ- 69

72 nastamisel erinevate käsiraamatute kasutamist. Lisaks on ta Emakeele Seltsi väljaannete "Emakeele Seltsi aastaraamat", "Kodumurre" ja "Oma Keel" toimetuskolleegiumi liige. Ta on allakirjutanu monograafia "Käsmu randlaste jutte" (Tallinn, 2001) toimetaja. Olles ise küll põhjaeestlane, on ta end kurssi viinud lõunaeesti murretega, sealhulgas ka Võru murdega, ning täiendanud Hella Keema ja Inge Käsi koostatud "Võru murde tekstide" ("Eesti murded" VI. Tallinn, 2002) Võru murdeala ajaloolist ja keelelist iseloomustust. Sedagi tööd on ta endale omaselt teinud suure tähelepanelikkuse ja äärmise täpsusega. Uurijana on ta meelisvaldkondadeks lause-ja tuletusõpetus, kuid ka keelegeograafia küsimused aastal kaitses ta kandidaaditöö "Aluse ja öeldise ühildumine eesti murretes", aastal doktoritöö "Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes" (ilmunud 1990). Nendel teemadel on ta avaldanud arvukalt artikleid. Teadustrükiseid on tal kogunenud üle viiekümne. Kui Helmi Neetar oleks saanud, oleks ta sõnaraamatutöö asemel pühendunud rohkem uurimisele, milleks murdekartoteek pakub rikkalikult võimalusi. Teine tema mahukas töölõik on seotud keeleatlastega. Alates aastast kuulub ta Eesti esindajana Euroopa keeleatlase ("Atlas Linguarum Europae") toimetuskolleegiumi. Ta on osa võtnud kolleegiumi koosolekutest erinevates Euroopa riikides aastast on ta osalenud koostöös soome, karjala ja Tartu Ülikooli lingvistidega rahvusvahelises projektis "Läänemeresoome keelte atlas" ("Atlas Linguarum Fennicarum"). Atlasetööga seoses kogutud ainestikku on ta kasutanud uurimistöös: pidanud ettekandeid ja avaldanud hulgaliselt teaduslikke artikleid, näiteks "Ilmakaared keeleatlases: Atlas Linguarum Fennicarum (ALFE)" (Studia ad geographiam linguarum pertinentia. Toimetajad Vilja Oja ja Seppo Suhonen. Eesti Keele Instituudi toimetised 6. Tallinn, 2000, lk ). Helmi Neetar on kogunud ja helilindistanud murret Saare- ja Hiiumaal, Karusel jm. Ta tähelepanu on paelunud murded, mis on tema kodumurdest väga erinevad. Lähemalt on ta uurinud Hiiu murdekeelt ja avaldanud selle kohta artikleid (Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri "Osilianas". - Pühendusteos Huno Rätsepale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, 1997, lk ). Praegu tegeleb ta Hargla murraku morfoloogiaga. Kõige selle juures ei ole Helmi Neetar endasse sulgunud kabinetiõpetlane, vaid talle on südamelähedane noore põlvkonna käekäik. Oma teadmisi ei ole ta kiivalt endale hoidnud, vaid jaganud omakasupüüdmatult ka teistele. Ta on oponeerinud ja juhendanud bakalaureuse- ja magistritöid. Tema juhendatud tööde kaitsmine on läinud alati väga edukalt. Viimati (21. novembril) pälvis Tallinna Pedagoogikaülikooli kaitsmisnõukogult kõrge hinnangu Taimi Rosenbergi magistritöö "Noomen Hargla murrakus". Helmi Neetar on Emakeele Seltsi liige ja Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige. Viimastel aastatel on ta osalenud aktiivselt ettekannetega teadusüritustel meil ja mujal: rahvusvahelistel kongressidel (Lublinis, Tartus), sümpoosionidel (Groningenis, Põlvas), järjekindlalt keeleteaduse päevadel Soomes (Tamperes, Turus, Oulus), Emakeele Seltsi koosolekutel jm. Kõike seda, mida Helmi Neetar on teinud, jäädes ise tagasihoidlikuks, on peetud nii loomulikuks, et talle ei ole omistatud kõrgeid autasusid ega ordeneid. Kuid mälestusmärgi on ta püstitanud visa ja tulemusliku tööga endale ise juba oma elu ajal, kas või murdesõnaraamatu vihikutega, mille toimetaja ta on olnud ja mis on meie kõigi rahvuslik rikkus. Alati on ta meeles pidanud oma kolleege nende tähtpäevadel, ka neid, kes on meie hulgast lahkunud. Samuti on ta tähtsaks pidanud heade traditsioonide jätkamist. Kallis Helmi, kolleegide nimel palju õnne sünnipäevaks ja suur tänu! Koostöös on meil olnud võimalus Sinult palju õppida. Ja kuigi andsid mõista, et Sinu tähtkuju (Veevalaja) horoskoobi järgi on Sinu töö tehtud ja aeg on otsi kokku tõmmata, loodame siiski, et jätkame veel mõnda aega üheskoos ja oled ka edaspidi oma asjatundlike nõuannetega meile toeks. PIRET NORVIK 70

73 KAHEKSAS KOGNITIIVSE KEELETEADUSE MAAILMAKONVERENTS juulini aastal toimus Põhja-Hispaanias ajaloolisel Baskimaa piiril Logrono linnas kaheksas kognitiivse keeleteaduse maailmakonverents (ICLC). Neid konverentse korraldatakse iga kahe aasta tagant aastast alates. Sel korral oli konverentsi teema "Kognitiivne lingvistika, funktsionalism ja diskursuse uuringud. Mis neis ühist on ja kuhu nad liiguvad". Üle 500 osavõtjaga üritusel osalesid ka Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse professor Haldur Õim, teadur Ilona Tragel ja doktorant Kaja Kährik. Et kaks esimest olid osalenud ka aastal Stockholmi konverentsil (vt KK 2000, nr 4, lk ), siis oli huvitav võrrelda kahe ürituse temaatikat ja mõtelda kognitiivse keeleteaduse -ja üldse teoreetilise keeleteaduse - suundumuste üle. Nii konverentsi üldteema kui ka kogu kognitiivse paradigma praegune seis on sedavõrd huvitavad ja maailma keeleteaduse üldpildis tähendusrikkad, et loodame lähiajal avaldada Keeles ja Kirjanduses pikema kirjutise, konverents andis selleks rohkesti materjali. Siin tahame tutvustada Logrono konverentsi kui sündmust (vt ka I sub I congresos I LingCog I ICLA_2003_ Main.htm). Ülitiheda programmiga üritusel oli viis plenaarettekannet ja kaheksa kutsutud esineja ettekannet ning teema- ja üldsektsiooni ettekandeid üheksas paralleelsektsioonis. Esmalt eestlaste ettekannetest, mis peeti üldsektsioonis. H. Oimu ettekande teema oli "Kujundskeemidest veel kord: STRAIGHT ja metafoorsed ülekanded". Kujundskeemid on üldised mõistestruktuurid, mille abil struktureeritakse terveid mõistelisi valdkondi (nt LÄHEDAL KAUGEL, TUUM - PERI FEERIA, KONTEINER, TEE) ja mis seetõttu on ühtlasi aluseks paljudele metafoorsetele ja metonüümilistele tähendusülekanne tele ja ka tähendusmuutustele. Teiste kõrval on ühe sellise skeemina välja pakutud (inglise keelest võetud tähistusega) skeemmõiste STRAIGHT, mille esindajateks eesti keeles võivad olla näiteks sirge, õige, aga ka õtse. Kuigi sirguse mõiste on ilmselt käsitatav kujundskeemina, võib eesti keele ainestikku teiste keelte (sealhulgas soome, inglise ja vene keele) materjaliga kõrvutades leida, et erinevates keeltes on võimalik avastada huvitavaid erinevusi selles osas, missuguse konkreetse sõna tähendus on olnud aluseks ühele või teisele tähendusülekandele. Nii on eesti keeles valdavalt kasutusel õtse- ja sirgetuletised (ütles õtse, sirgjooneline), õige aga iseloomustab valdavalt väidete, arvamuste jms paikapidavust (sul oli õigus, ta on õigel teel). К Kährik ja I. Tragel rääkisid teemal "Eesti keele tuumverbide funktsioonidest W-ühendites". Ettekandes peatuti lühidalt tuumverbi mõistel (I. Trageli doktoriväitekirja põhjal), esitati eesti tuumverbide loend ning tutvustati grammatilisi funktsioone, mida tuumverbid tähistavad ühendites teiste verbidega. Lähemalt vaadeldi aspekti kategooriat. Sündmusstruktuuri universaalsest jaotusest lähtuvalt jagati sündmuse eri etappe väljendavad tuumverbid intseptiivset (/algus-), progressiivset ja terminatiivset aspekti väljendavateks. Sündmuse algust väljendavad ajama, jääma, hakkama, minema, panema ja võtma, sündmuse toimumist neutraalselt alguse ja lõpu suhtes jääma, laskma ja olema ning sündmuse lõppemist olema ja saama. Ettekande teises osas keskenduti sündmuse algusele. Intseptiivset aspekti väljendavad tuumverbid jagati rühmadesse vastavalt sellele, mis tüüpi algust nad väljendavad. Lühiuurimuse tulemusel eristati nelja tüüpi algusi: neutraalne (hakkama), kausaalne (saama, ajama, panema), passiivne (jääma) ja kavatsuslik (võtma, minema). Kokkuvõtteks tõdeti, et universaalsest sündmusstruktuurist on algus kõige esilduvam etapp, mida tõestab muu hulgas see, et alguse väljendamiseks on keeltes (sh eesti keeles) kõige rohkem vahendeid. Rahvusvaheline kognitiivse keeleteaduse ühing (ICLA) ja korraldajad olid plenaarettekanded tellinud järgmistelt kognitiivse keeleteaduse esindajatelt: George Lakoffilt, Ronald W. Langackeriltja Leonard Talmylt USA-st ja Enrique Bernärdezilt ja Dirk Geeraertsilt Euroopast. G. Lakoffi (Berkeley) plenaarettekanne "Aju mõisted" toimus konverentsi avapäeva õhtul päeva ainukese ettekandena 71

74 ja selles üritas ta siduda kognitiivset keeleteadust aju-uuringutega. R. W. Langacker (San Diego) pidas oma plenaarettekande "Konstruktsioonigrammatikad: kognitiivsed, radikaalsed ja vähem radikaalsed" konverentsi viimase päeva viimase loenguna. L. Talmy (Buffalo-New York) rääkis oma pooleliolevast tööst "Kuidas keel suunab tähelepanu". E. Bernärdezi (Madrid) ettekande teema oli "Sotsiaalne kognitsioon: varieerumine, keel ja kultuur". D. Geeraertsi (Leuven) plenaarettekande pealkiri oli "Kasutuspõhine implitseerib varieerumise. Kognitiivse sotsiolingvistika paratamatusest". Lisaks plenaarettekannetele oli konverentsi programmis veel kaheksa nn kutsutud esineja ettekannet. Antonio Barcelona (Murcia) ettekande teema oli "Metonüümilised ketid ja metonüümia roll järelduste tegemisel", selle materjal oli saadud eksperimentaalsetest uurimustest. Ta rääkis käsilolevast uurimusest, mille eesmärgiks on selgitada, kuidas tegelikult funktsioneerib metonüümia autentsetes tekstides. Raymond W. Gibbs Jr. (Santa Cruz) pidas ettekande "Kehastates mõtlemises ja keeles". Ka tema kirjeldas psühholoogiliste eksperimentide tulemusi, mis lubavad oletada, et keelt mõistetakse kui kehastunud simulatsiooni. Brigitte Nerlichi (Nottingham) ettekandega "Meta- foori silent spring kujunemislugu briti keskkonnateemalises diskursuses" saab tutvuda Internetis ( I04lnerlich.pdf). Jan Nuytsi (Antwerpen) teema oli "Kognitiivne lingvistika ja funktsionaalne lingvistika: mida nimed tähendavad?". Klaus-Uwe Panther (Hamburg) rääkis teemal "Järeldamine tähenduse konstrueerimisel: kontseptuaalse metonüümia roll". Kontseptuaalse metonüümia all mõtles ta kognitiivset operatsiooni, mis võimaldab alliksisu kaudu väljendada sihtsisu, kusjuures allikas ja siht kuuluvad samasse kognitiivsesse valdkonda. Gerard Steeni (Amsterdam) teema oli "Diskursuse põhiüksused: keel, kognitsioon ja kommunikatsioon". Ta käsitles kolme keelelise üksuse - intonatsiooniterviku, klausi ja diskursuse põhiüksuste - suhteid. Eve Sweetser (Berkeley) rääkis teemal "Tähenduste tasandid kõnes ja žestides" ja Mark Turner (Maryland) teemal "Diskursuse sulandid (blend'id)". Järgnevalt anname lühiülevaate mõnest teemasektsioonist (kokku oli neid 18). Sektsioonis "Kehastatud konstruktsioonigrammatika" oli kümme ettekannet. Kehastatud konstruktsioonigrammatika (Embodied construction grammar = ECG) on kognitiivse grammatika ja konstruktsioonigrammatika kombinatsioon, milles nende teooriate põhimõtteid kasutades luuakse neuraalselt usutavaid arvutuslikke (arvutiprogrammipõhiseid) formalisme. Kehastatud konstruktsioonigrammatika moodustab Benjamin K. Bergeni (Manoa, Hawai) sõnul keele mõistmise ja tootmise arvutiprogrammilise suuna tuuma: selles teoorias on grammatiliste struktuuride seletamisel ja formaliseerimisel integreeritud kujundskeeme, freime, metafoore, mentaalseid ruume ja mõistelise integratsiooni võrgustikke. Ettekannetes käsitleti näiteks inglise keele refleksiivseid asesõnu (Keith Sanders, Berkeley), gruusia keele verbimorfoloogiat (Olga Gurevich, Berkeley), inglise keele deiktilist /iere-konstruktsiooni (Nancy Chang, Berkeley). Kehastatud konstruktsioonigrammatika põhilised mõisted, formalismid ja kasutamisnäited on Internetis aadressil ~ bergenlecg.pdf. Sektsiooni "Literaalse ja mitteliteraalse eristamine" eesmärgiks oli vaadelda mõistete literaalne ~ mittefiguratiivne tähedus ja mitteliteraalne ~ figuratiivne tähendus arengut kognitiivse lingvistika paradigmas eri teoreetilistest perspektiividest (leksikaalne semantika, ajalooline keeleteadus, eri keelte metafooriuuringud, mõisteline integratsioon, psühholingvistika ja korpuse analüüs). Osutati, et nimetatud eristuse juuri tuleb tegelikult otsida tähenduse konstrueerimise protsessi olemusest. Käsitleti seda, kuidas need terminid omavahel seotud on ja mis osas nad erinevad. D. Geeraerts vastas ettekandes "Kujundlikkus prestrukturalistlikus ja leksikograafilises traditsioonis" sellele küsimusele nii: mõistel figuratiivne/ mitteliteraalne puudub kasutamise implitsiitne traditsioon. Ta tõi välja semantiliste muutuste kolm mehhanismi - 1) spetsiifilisest ülatasandi mõisteks, 2) metonüümia ja 3) metafoor - ning esitas sellise hüpoteesi: kujundlik on see, mis on tuletatud otsesest (sõnasõnalisest), kasutades üht neist kolmest mehhanismist. Me- 72

75 tafoorsed mehhanismid põhinevad sarnasusel ja metonüümsed külgnevusel. Liigitusaluseks jääb niisiis see, kas nähtused toimuvad ühe valdkonna sees või väljaspool vastavat valdkonda. Seana Coulsoni (San Diego) ettekande teema oli "Mõisteline integratsioon ja literaalse/mitteliteraalse eristus". Ta vaatles literaalse ja mitteliteraalse eristust metafoori, metonüümia ja sarkasmi näidete põhjal ja tõi välja mitteliteraalse tähenduse konstrueerimise protsesse ning tõdes, et praktikas on literaalse ja mitteliteraalse eristust keeruline teha. Ta pakkus kasulikuma mõiste kodeeritud tähendus. See on mõisteliste võrgustike konstrueerimisel olulisel kohal nii otsese kui ka kujundliku tähenduse puhul. R. W. Gibbs Jr. rääkis teemal "Ütlemine ja implikatsioon literaalse ja mitteliteraalse asemel". Tema sõnul tuleb traditsioonilise literaalse/mitteliteraalse eristamise asemel teha eristus hoopis teiselt pinnalt: tuleb arvestada, mida kõnelejad tegelikult ütlevad ja mis on implitseeritud. Mõistmise määrab sellises lähenemisviisis pragmaatiline info ja teadmised selle kohta, mida vestlustes tavaliselt implitseeritakse. Selle sektsiooni kokkuvõttes tõdeti, et traditsiooniline jaotus literaalnei'mitteliteraalne praeguste seisukohtade valguses ei kehti ning selle asemele tuleb otsida pädevamaid jaotusi. Sektsioonis "Motiveerituse roll keele omandamisel" käsitleti motivatsiooni mõiste kasutamist ja sisu kognitiivse keeleteaduse raames, selle seotust kogemuspõhisusega, kategoriseerimise ja primaarmetafooridega. Ettekandeid oli kokku kaheksa: Christopher Johnson (Chicago) rääkis grammatiliste konstruktsioonide omandamise pragmaatilisest motivatsioonist, N. Changi ettekanne oli grammatika omandamise motivatsiooni arvutusliku modelleerimise võimalikkusest, Terry Regier (Chicago) rääkis sõnade tekkemehhanismidest ning Adele Goldberg ja Devin Casenhier (Urbana- Champaign) esitasid tähenduse konstrueerimise mehhanisme (argumentstruktuuri omandamist) testinud katsete tulemusi. Michael Israeli (Maryland) ettekande teema oli "Mentaalsed seisundid ja mentaalsed ruumid lastekeeles". Ta otsis vastust küsimusele, kuidas laps omandab narratiivse kompetentsi ehk oskuse lugusid esitada. Materjal, mida ta analüüsis, olid verbid see 'nägema', want 'tahtma', think 'mõtlema', know 'teadma'ja say 'ütlema'. Lastekeelt uurides tuleb esiteks selgitada, mida laps uuritavast asjast teab, M. Israeli materjali puhul niisiis: mida teavad lapsed nägemisest, tahtmisest, mõtlemisest, teadmisest ja ütlemisest. Kindlasti tuleb sisendi põhjal jälgida, millises funktsioonis laps neid verbe sagedamini kuuleb. M. Israel uuris seitsme lapse keeletarvitust (koos sisenditega) ja leidis, et neid verbe (mida ta nimetab mentaalse seisundi predikaatideks) kasutasid lapsed põhiliselt vooruvahetuspartiklitena. Sellest staadiumist arenes välja tarvitus, kus laps seob mentaalse predikaadi kuulaja intentsionaalse seisundiga. Sellest järgmine etapp ongi desubjektifikatsioon: tarvitus ei ole enam seotud ei kõneleja ega kuulaja mentaalse seisundiga. Ettekande põhiosas vaatles M. Israel akte, milles lapsed mentaalsete predikaatidega konstruktsioone kasutasid, nt know 'tead' kui protodiskursuspartikkel: know what 'tead mis'. Sektsioonis "Korpuste kasutamine kognitiivses lingvistikas" vaadeldi võimalusi, kuidas käsitleda kognitiivse lingvistika lemmikteemasid (metafoori, metonüümiat, polüseemiat, konstruktsioone) korpuspõhiselt. Stefan T. Gries (Taani) rääkis oma ettekandes sellest, kuidas korpuspõhine kollokatsioonianalüüs võimaldab objektiivselt seletada polüseemilise sõna tähenduseristusi, kasutades näitena üht kognitiivses lingvistikas uurituimat inglise verbi run 'jooksma'. John Newman ja Sally A. Rice (Alberta) kirjeldasid korpuspõhiselt verbe eat 'sööma' ja drink 'jooma', keskendudes nende põhitasandi verbide ja nende hüper- ja hüponüümide (nt devour 'õgima', sip 'rüüpama') süntaktilistele ja semantilistele erinevustele nii otseses kui ka kujundlikus tarvituses suulise ja kirjaliku keele korpustes esiletulevatele kasutuserinevustele. Alice Deignan (Leeds) näitas korpusanalüüsi toel, kuidas sõna grammatiline käitumine võib erineda sõltuvalt sellest, kas sõna kasutatakse otseses tähenduses või kujundlikult. Selliseid metafoorsete ülekannetega kaasnevaid kasutusviisi muutusi, mis eriti selgelt ilmnevad korpusanalüüsi käigus, mõistemetafooride teooria oma traditsioonilisel kujul 73

76 veenvalt ei seleta. Sõnade eye 'silm', hand 'käsi' ja heart 'süda' sõnasõnalise ja kujundliku (metonüümse) tarvituse süstemaatilisi erinevusi käsitles ka Martin Hilpert (Hamburg), pöörates tähelepanu eelkõige kollokatsioonilistele erinevustele (nt näitab sõna eye järel esinev prepositsioon, et tõenäoliselt on tegemist kujundliku tarvitusega). Sektsioonis "Metonüümia ja metafoor grammatikas" käsitleti grammatiliste tähenduste kontseptuaalset motiveeritust. Ettekanded keskendusid neljale valdkonnale: 1) metonüümia ja metafoori roll grammatilise tähenduse konstrueerimisel (nii morfeemi-, fraasi- kui ka lausetasandil), 2) metafoori ja metonüümia mõju grammatiliste elementide distributsioonile, 3) keeltevahelised erinevused mõistemetafooride ja metonüümiate kasutamise ja mõju osas, 4) metafoor ja metonüümia tüpoloogilisest vaatenurgast. L. Janda (Põhja-Carolina) vaatles oma ettekandes vene keele aspektitähenduste metafoorsust, lähtudes mudelist, mille järgi vene perfekti ja imperfekti eristamine põhineb tahkete objektide ning nn olluslike, mittetahkete objektide ja ainete kogemuslikul eristamisel. Tahkeid objekte saab väga väikesteks osadeks jaotada, olluslikke aga mitte, millest lähtub see, et punktuaalset tegevust väljendab perfektiiv, duratiivset imperfektiiv. Tahked objektid on konkreetsed ja neid on võimalik käes hoida: tegevuse resultatiivsust ja lõpuleviimist väljendatakse perfektiivi abil, jne. K.-U. Panther ja Linda L. Thornburg (Hamburg) käsitlesid metonüümia rolli aspektinihetes, mille puhul grammatilise ja leksikaalse aspektitähenduse konflikt "sunnib" keeleüksusele peale metonüümse tähendusnihke. Selliseks metonüümiaks on näiteks TULEMUS PROTSESSI ASEMEL. Peale eespool esitatute olid konverentsil veel järgmised teemasektsioonid: "Rakenduslik kultuurilingvistika", "Kognitiivne lähenemine kakskeelsele leksikonile", "Kognitiivlingvistiline lähenemine huumorile" {http: II wwwling.arts.kuleuven. ac.be/iclcl), "Funktsionaalsete ja kognitiivsete grammatikamudelite võrdlus", "Fiktiivse ja metafoorse liikumise kogemuslik alus", "Metafoor ja žest", "Liikumine tüpoloogilises perspektiivis: universaalsest ja keelespetsiifilisest liikumissündmuse eri dimensioonide kodeerimisel", "Subjektiivsuse rajad", "Kirjanduse "taasilmumine": kognitsioon ja esteetiline meel", "Keele ja mõtlemise suhted", "Metafoorse ja sümboolse mõtlemise sotsiaalne ja bioloogiline alus" (http: II www. uiowa.edu I -spanport /personal /Frank /ICL Cprogram.htm), "Süntaktiliste struktuuride omandamine kognitiivlingvistilises raamistikus" ja "Metafoor viipekeeles: kontrastiivne analüüs". Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki klassikaline temaatika ja ideestik ei ole kognitiivsest lingvistikast kuhugi kadunud, on märgata tugevaid nihkeid konkreetsetes uurimissuundades ja -meetodites. Ei ole juhuslik, et ettekandest ettekandesse kordusid väljendid ja teemad, nagu kasutuspõhine kognitiivne lingvistika, eksperimentaalsed uurimused, korpuste kasutamine, suulise kõne ja keele variatiivsuse uurimine, tekstide ja diskursuse uurimine. Tehnilises mõttes on sedasama teed kulgenud teatavasti mitme teise teoreetilise keeleteaduse suuna areng. Kuid kognitiivset keeleteadust huvitavad keele funktsioneerimise sisemehhanismid. Järeldusi ei ole nende kohta näiteks korpustest sugugi lihtne teha. Et kognitiivses keeleteaduses on asutud seda tõsiselt üritama, on ilmselt tähenduslik. Konverentsi mitmekülgne programm, millest siin oli võimalik tutvustada vaid murdosa, näitas selgelt, et kognitiivne keeleteadus on jõudnud suurte kvantitatiivsete muutuste aega, millega tõenäoliselt kaasnevad peagi ka otsustavad kvalitatiivsed muutused kogu paradigmas. ILONA TRAGEL, KAJA KÄHRIK, HALDUR ÕIM KOMMUNIKATSIOON, KULTUUR, TEADMINE Rööbiti inglise keele pealetungiga võib vastukaaluks märgata rahvuskeelte arendamist ning rahvuskultuuride kindlustumist. Terminoloogia on siin üks 74 tähtsamaid valdkondi: annab ju keelele elujõu oskussõnavara olemasolu, võimaldades keelt kasutada kõikidel elualadel.

77 Surrey ülikooli (Inglismaa) seekordne oskuskeele sümpoosion, mis toimus augustini 2003, kandis pealkirja "Kommunikatsioon, kultuur, teadmine". Osalema oli end registreerinud 196 inimest 51 riigist. Ettekandeid peeti neljal päeval kaheksas sektsioonis: oskuskeel ja multimeedia, oskuskeele erivaldkondade kommunikatiivsed aspektid, oskuskeele uurimise ülevaade, mitmekultuurilisus ja keeled, oskuskeele pedagoogilised aspektid, terminoloogia ja terminograafia, tehnilised tekstid ja oskuskeel, tõlkimine ja oskuskeel. Korraldajate eesotsas seisid kaks tuntud Surrey ülikooli professorit Margaret Rogers ja Khurshid Ahmad. Plenaarettekannetest. John Swales (Michigani ülikool) tõstis kõigepealt esile meile kõigile teada-tuntud tõsiasju: akadeemiku mõõdupuuks peetakse rahvusvahelistes ajakirjades artiklite avaldamist. Siinjuures on paratamatu see, et teaduskeeleks on kujunenud inglise keel, mis asetab muud keeled ebavõrdsesse olukorda (konverentsil püüti vältida muude keelte diskrimineerimist: ettekandeid võis pidada ja peetigi peale inglise keele ka saksa, prantsuse, itaalia, hispaania keeles, et aga tõlge puudus, siis olid nende esinemiste kuulajad - väheste eranditega - samuti kas sakslased, prantslased, itaallased, hispaanlased). Lugupidavamalt tuleks suhtuda ka väikestes kohalikes ajakirjades ilmuvatesse lühiartiklitesse, kus autori-lugeja suhted, ootused ja nende täitumine (lugeja teab, mida tahab lugeda, autor teab, mida tahab öelda) on ehk selgemad ja konkreetsemad. Näitena esitatud nahkhiire kohta käiv artiklike tuletas väga meelde Eesti Looduse stiili. Professor Kirsten Malmkjaer (Middlesexi ülikooli tõlkeuuringute keskus) rõhutas tõlkeühtsuse printsiibi tähtsust ka ilukirjanduse puhul. Kõigepealt kritiseeris ta arvamust, nagu võiks terminoloogia poolest vastandada tehnilise teksti ja ilukirjanduse tõlkimist: arvatakse, et tehnilise teksti puhul on võimalik leida ekvivalentseid termineid, ilukirjanduse puhul aga mitte. Näitena analüüsis ta Hans Christian Anderseni muinasjutu "Printsess herneteral" ingliskeelseid tõlkevariante. Lõpetuseks märkis ta, et kuidas ka ei pingutata tõlkevastete leidmisel, tuleb paratamatult tunnistada keele arenemist ja muutumist ning hetkeks saavutatud vastavus kaob peagi. John Sinclairi (Itaalia) ettekanne algas lühikese matkaga arvutilingvistika ajalukku. Esimeseks raskuseks oli see, et arvuti saab töötada vaid eelnevalt määratletud lausetega. Samal ajal ei ole põhimõtteliselt võimalik lõplikult kirjeldada ühegi loomuliku keele grammatikat, sest keel on avatud süsteem. Loodeti, et ehk on erialakeel lihtsam: kirjutatakse ju teadusteksti kindlaid termineid kasutades, konkreetsete lausetega. Muidugi mõista ei ole võimalik ka ühegi eriala keelt lõplikult määratleda, ka sealsetes tekstides kasutatav keel on loomuliku keele osa, seega lõputu ja piiritlematu. Keelt on püütud asendada matemaatiliste valemitega, leida nn kontrollitavat keelt, kuid see läheb vastuollu keele olemusega. J. Sinclair toonitas, et ükski keelekasutaja ei suuda intuitiivselt haarata ja kirjeldada keele kõiki tähendusstruktuure, mis tahes üldgrammatika jääb arvuti jaoks põhimõtteliselt puudulikuks. Samal ajal eksisteerivad nn lokaalsed grammatikad: kindel vorm, kuidas kirjutada aadressi, kirja jne. Lokaalne grammatika on keelesuhete väline funktsioon. Lokaalse grammatika alusel kirjutatud teksti töötlus on võrdlemisi lihtne. Endine ülikooli professor Joanna Channell asutas oma firma ja on nüüd kümme aastat tegutsenud keelekonsultandina. Oma ettekandes vaatles ta, kuidas lingviste nähakse väljaspool akadeemilist ringi, missugused on võimalused teenida leiba keelekonsultandina. Ta soovitas rohkem propageerida rakenduslingvistikat ning võtta eeskuju psühholoogidelt, kes on äris olnud päris edukad. Sektsiooniettekannetest. Sümpoosioni üheks eesmärgiks oli viia kokku eri koolkondade esindajad. Nii oli üks kollokvium pealkirjastatud: "Terminoloogia - Ida ja Lääs". Sissejuhatavad sõnad lausus Heribert Picht (Kopenhaageni ärikool), põhiettekande pidas Larissa Aleksejeva (Permi ülikool), oponeeris Gerhard Budin (Viini ülikool). H. Picht väitis, et väga vähe teatakse Ida-Euroopas aset leidvast terminoloogia arengust ja vastavast uurimustööst. L. Aleksejeva vaatles terminoloogia teket ajaloolisest aspektist ning leidis, et esimesed terminoloogid olid filosoofid, 75

78 kes arutlesid sõnade ja nende tähenduste, samuti keele ja ümbritseva maailma vaheliste seoste üle. Tulles tänapäevale lähemale, tõmbas ta paralleele teaduse metakeele ja loogika uurijate ning terminoloogide vahele. Edasi piiritles ta termini ning üldkeelse sõna järgmiselt: üldnimi tähistab objekti, termin aga kontseptsiooni. Küsimus läheb aga väga keeruliseks, kui konkreetseid objekte polegi võimalik tuvastada, s.t meeleliselt tajuda, nagu näiteks kvantfüüsikas. Teadus kirjeldab ideaalmaailma ideaalsituatsioone, mille seos reaalse maailmaga võib olla küsitav. Magnar Brekke (Norra ärikool) vaatles ettekandes "Valdkonnakesksete terminite testimine" terminite jaotumist majandusalastes tekstides. Ta uuris, kas arvutiprogrammi abil on võimalik välja tuua valdkonnasiseseid võtmesõnu ning kas need ühtivad eksperdi poolt käsitsi määratletutega. Vaadeldud sõnast koosnevais finants-, majandus- ja juhtimisalaste tekstide korpustes eristusid tõepoolest teatavad konkreetse valdkonna võtmesõnad, tavaliselt ühesõnalised terminid. Samal ajal tekkis terve hulk mitmesse valdkonda kuuluvaid termineid, enamasti mitmesõnalised keelendid, mille liigitamine tekitas raskusi. Terminoloogia võimalikku kasutusvaldkonda näitas ka Chris Handy ja Khurshid Ahmadi (Surrey ülikool) uurimus "Indekseerimise muutlikkus erialavaldkonnas". Digitaalkujundite sagenev kasutamine on toonud kaasa vajaduse uurida kujutiste indekseerimise põhimõtteid. Kujundeid saab analüüsida küll ka värvi, tekstuuri ja kuju järgi, ent üha rohkem vajatakse sõnalisi tähistusi. Tavaliselt on indekseeritud käsitsi, märksõnade põhjal, ent selle uurimuse autorid kasutasid ekspertide kindlaks otstarbeks koostatud lühikirjeldusi (nt kuriteo eseme kirjeldus, kunstikriitiku maalikirjeldus, meditsiinis röntgeniülesvõtte kirjeldus). Nad väitsid, et ekspertide sõnavara valik on piisavalt ühesugune ja seetõttu saab niisuguseid tekste arvutipõhiselt kasutada. Näiteks kirjeldasid politseieksperdid üksteisest sõltumatult kuriteopaigal olnud esemeid väga vähese varieerumisega. Kirjeldamisviis sõltus kirjeldaja politseitöö kogemusest: pikema staažiga ekspertide kirjeldused langesid suures osas kokku. 76 Juriidilise keele ja tõlkimise poolelt õnnestus kuulata Sophie Cacciaguidi-Fahy (Iirimaa Riiklik Ülikool) meeldejäävat ettekannet "Juriidiline tõlge kohtusaalis: tulevik ja minevik", kus vaadeldi Iirimaa kohtupidamist tõlgi poolelt nähtuna. Iiri ühiskonda iseloomustab viimasel ajal tekkinud kultuuride paljusus ja see on toonud kaasa probleeme. Mitmekeelsuse nõue pole Iirimaa kohtupidamises uus: alati on tulnud tunnustada inglise keele kõrval ka iiri keelt. Seadus annab kohtualusele õiguse kasutada tõlgi abi. Traditsiooniliselt puudutas tõlkimine vaid kaht keelt, kuid nüüd on keelte hulk tohutult kasvanud ning kui tõlget ei ole võimalik tagada, võib protsess sootuks ära jääda. Nii näiteks tühistati ühe välismaalase vastu esitatud vägistamissüüdistus, sest kohtuprotsessi korraldamiseks polnud võimalik leida vastavat keelt kõnelevat tõlki. Aafriklasi esindas väärikalt Bassey Antia (Nigeeria, Maiduguri ülikool), kes pidas ettekande teemal "Paljukeelsus Aafrikas". Ta mainis, et sel ajal kui Aafrika püüdis mitmekeelsusega toime tulla, edendati Euroopas ühekeelse rahvusriigi mudelit. Nüüdsel ajal teadvustatakse paljukeelsust nii Euroopas kui ka teistel mandritel, sealhulgas ka Aafrikas. Paljukeelsus on suureks väljakutseks avalikus sektoris. Emakeelne haridus ja info kättesaadavus on ideaal, mille poole püüeldakse, kuid igapäeva olukordades avalduvad probleemid vägagi drastiliselt. Näiteks on haiglates sageli tõlgi rollis lapsed, patsiendi noored sugulased. Suhtlemiskeeleks kujuneb endine koloniaalkeel, enamasti inglise keel, mida vanemad haiged ei pruugi osata, kuid nende lapsed saavad hädapärast hakkama. Plaanid on suured ning kohalikke keeli püütakse arendada, kuid esmalt on vaja lahendada suur hulk igapäevaelu probleeme. K. Ahmad (Surrey ülikool) kõneles teemal "Paljukeelsus ja uued ühiskonnad". Ta tõi välja idee, et nii keele planeerimises kui ka teaduse ja tehnoloogia tekstides näib olevat "kuldne standard": noor, arenev teadusharu võtab eeskujuks selle distsipliini standardi, millest ta on välja kasvanud. Nii on olnud füüsikale eeskujuks keemia ja filosoofia, arvutiteadusele matemaatika ja elektroonika ning uuematele arvutiteaduse harudele, nagu näi-

79 teks tehisintellekti uurimisele, kognitiivsed teadused. Keele planeerimisel võetakse malli eeldatavalt arenenumatest kultuuridest ja ühiskondadest. Euroopas on näiteks keele planeerimisel olnud jätkuvalt eeskujuks Vana-Kreeka ja Vana- Rooma ühiskond kreeka ja ladina keele näol. Meditsiini, teaduse ja tehnoloogia terminoloogiat on arendatud just kreeka ja ladina keele alusel. Praegune laialt levinud inglise keele mõju arvutiteaduse, bioloogia, aga ka lingvistika oskussõnavara puhul näitab Briti ning Põhja-Ameerika ühiskonna mõju. Muukeelsed terminid on noorte arenevate ühiskondade keeltele nii hea kui ka halb. Positiivseks tuleb lugeda seda, et need ühiskonnad peavad end harima, kui soovivad saada kasu teadusest ning tehnoloogiast. Arendada tuleb ka keelt: kui puudub terminoloogia, ei saa emakeeles kõnelda teaduse ja tehnika imedest ja jätkub võõra keele mõju, ent samal ajal pole mõtet istutada keelde suurt hulka võõraid termineid lihtsalt rahvusliku uhkuse pärast. Terminoloogidel tuleb valmistuda mõistma mitmemõõtmelist maailma, kus ühele teadusharule spetsialiseerumist hakatakse pidama XX sajandi igandiks, tuleb suuta aru saada ka rahvaste ühiskondlikust, eetilisest ja kultuuripärandist. Oskuskeele uurimine näib olevat jõudnud uude ajajärku, mil enam ei vastandata terminoloogiat üldkeelele, termineid muule sõnavarale. Ka plenaarettekanded rõhutasid oskuskeele üldkeelelisi jooni. Uueks suunaks on nn lokaalse grammatika uurimine ja kirjeldamine. Lokaalse grammatika alla käib nii aadressi kirjutamise vorm kui ka see, kuidas politseinikud kirjeldavad kuriteopaigast leitud esemeid. Teiseks arengusuunaks võib pidada uute, arenevate kultuuride ja keelte püüdu tõusta maailmaareenile. Keele planeerimine, kusjuures põhirõhk on terminoloogia arendamisel, toimub usinasti nii Aafrikas kui ka Aasias. Töö käigus tekkivad probleemid olid siinkirjutajale tuttavad, kuid palju mastaapsemad. Mõistete ühtlustamine tundub keele puhul, mida kõneleb kuues riigis üle 60 miljoni inimese, täiesti lootusetu ettevõtmisena. Paljukultuurilisuse ja mitmekeelsuse ning uute keelte arendamine on vastuprotsess inglise keele jätkuvale võidukäigule. Üks kollokviumidest oli pühendatud inglise keele rollile ülikoolides. Üsna palju Euroopa ülikoole pakub loengukursusi inglise keeles, et kaasata õppetöösse üliõpilasi kogu maailmast. Kuid mitteemakeelsel õpetusel on palju puudusi, tudengite teadmised jäävad lünklikuks ning ka õppejõudude loengukvaliteet pole alati kõige parem. Sümpoosioni ettekannetest antakse lähiajal välja kogumik, mida allakirjutanu jääb huviga ootama. MALL LAUR KOLMANDAD PUŠKINI LUGEMISED TARTUS IX 2003 korraldas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetool kolmepäevase rahvusvahelise konverentsi "Kolmandad Puškini lugemised". "Esimesed Puškini lugemised" Tartus toimusid aastal Juri Lotmani eestvõttel ja maailma säravaimate puškinistide osavõtul. Paljud neist esinejaist on tänaseks manalateele läinud, paljud aga töötavad uurimiskeskustes kõigil mandritel. Et üle maailma kestab Lotmani ideede ja tema teoste uustrükkide buum, on ka järgmiste "lugemiste" esinejate geograafiline haare lai olnud. "Teised Puškini lugemised" viidi läbi küll 11 aastat hiljem, aastal poeedi juubeliaasta künnisel. Artiklikogumik ettekannetega ilmus aastal. Sellel konverentsil otsustati traditsiooni jätkata j a korraldada edaspidi sama nimega, kuid mitte ainult Puškinile, vaid ka tema ajastule pühendatud temaatikaga konverentse iga kolme aasta tagant. Objektiivsete asjaolude tõttu oli seekordne vaheaeg viis aastat, aga nagu otsustatud, olid kolmandad lugemised pühendatud Tartuga tihedalt seotud Puškini sõbra ja õpetaja Vassili Žukovski ( ) 220. sünniaastapäevale. Viie ettekandega tähistati ka 200 aasta möödumist luuletaja ning diplomaadi Fjodor Tjuttševi ( ) sünnist. 77

80 Ettekandeid oli seekord vähem kui eelmistel "lugemistel" ja ligi pool nii kohalikest kui ka välisesinejatest olid noored magistrandid või doktorandid, aga see ei mõjutanud kuidagi nende ettekannete kvaliteeti ega diskussioonide aktiivsust ja sisutihedust. Konverentsi plenaaristungi ülikooli aulas avas prorektor Jaak Kangilaski, kes rõhutas kultuurikontaktide olulisust ja viljakust piiririikides ning meenutas sedagi, et Žukovski oli Tartu ülikooli audoktor, kes tänu lähedusele keisrikojaga osutas oma siinsetele sõpradele ja ülikoolile olulisi teeneid. Plenaaristungi avaettekanne vanimalt esinejalt, emeriitprofessorilt ja male eksmaailmameistrilt Larissa Volpertilt käsitles teemat, mille juurde kolleegid mitmes ettekandes tagasi tulid. Nimelt vaatles ta konkreetsel prantsuse kirjanduse ja Puškini näitel probleemi hüpoteesi lubatavusest, kui seda ei saa ümberlükkamatult tõestada. Humanitaarteadustes seistakse sageli seesuguse dilemma ees, ent ühesed seisukohad puuduvad. Žukovski-teemalised ettekanded keskendusid seni vähem käsitletud aspektidele. Nõukogude ajal ei saadud küll mööda vaadata Žukovskist kui luuletajast ja tõlkijast, kes oma geniaalsete ja adekvaatsete tõlgetega "andis vene romantilisele luulele Schilleri näo", kuid häbelikult vaikiti tema lähedusest keisriperekonnaga ja seetõttu ka tema pedagoogilistest vaadetest ja praktikast tulevase Aleksander II jaoks sünkroonsete õppeprogrammide koostamisel ja saksa printsessidest suurvürstinnadele vene keele õpetamisel. Poeeti kui vene keele õpetajat käsitles oma ettekandes Tartu professor L. Kisseljova, kes tõdes, et tulemused sõltusid ka õpilase valmisolekust ja kohusetundest. Tartu konverentside püsikülaline A. Nemzer Moskvast vaatles Puškini ja Žukovski vaidlust poeesia eesmärkide üle seoses poeemiga "Mustlased", A. Ospovat (Los Angeles-Moskva) rääkis ühest Žukovski avaldamata kirjafragmendist dekabristidega seonduvalt, N. Samoveri ja J. Ljamina oma ühisettekandes käsitlesid Žukovski suhteid keisripaariga 1820-ndate aastate lõpul ja tuvastasid ühe tema nelikvärsi, D. Rebeccini Itaaliast analüüsis Žukovskit troonipärija raamatukogu lugejana. 78 Tartlased vaatlesid pärast abiellumist Saksamaal elava Žukovski juriidilisi probleeme seoses kodumaaga (T. Guzairov), suhete dünaamikat tartlase Karl von Seidlitziga, poeedi hilisema biograafi ja tuntud arstiga (M. Salupere), vene kirjaniku ja Tartu mõisniku F. Bulgarini Žukovski-nekroloogi alltekste (T. Kuzovkina), samuti järjepidevust eelkäijate (G. Deržavin) ning järeltulijatega (M. Tsvetajeva, K. Slutševski) (T. Fraimani, L. Pildi ja R. Voitehhovitši ettekanded). Kokku esitasid tartlased kümme ettekannet, neist kaks Tjuttševi kohta. Lõppdiskussioonil tõdesid nii esmakülalised kui ka korduvad osavõtjad, et konverents möödus traditsiooniliselt kõrgel teaduslikul ja organisatoorsel tasemel ning et Tartus on säilinud see genius loci, mis hoidis siin kinni Lotmani, kellele olnuks avatud kõik maailma teaduskeskused, ja mis alati meelitab siia tema austajaid. 1 Praegu ähvardab Eestit oht, et meie rahvusvaheliselt tuntuima humanitaarteadlase Juri Lotmani käsikirjad ja arhiiv müüakse Ameerikasse, sest riik ei leia raha nende ostmiseks. On koguni väidetud, et meil polevat uurijaid, kes võiksid edaspidi Tartu mainet vene kirjanduse uurimiskeskusena üleval hoida. Kahtlemata on niisugune lahmimine solvav neile, kes ebasoodsate olude kiuste on Lotmani pärandit ja tema algatusi hoidnud ning edasi arendanud. Peale juba tuntud semiootikaosakonna on ka vene kirjanduse õppetooli publikatsioonid, konverentsid ja rahvusvahelised kontaktid ammu üle saanud vahepealsest madalseisust. Õppetooli missioon vene ja eesti kogukondade lähendamisel Eestis osutab tõelise kultuuriintegratsiooni teedele, aktualiseerides kultuurikaardil Tartu, mille ülemaailmselt teadvustas prof J. Lotman ja tema loodud Tartu-Moskva semiootikakoolkond. Praegu õppetoolis käsiloleva projekti üheks põhihüpoteesiks on "tartu teksti" 1 Nädal varem toimunud rahvusvahelisel Keyserlingide konverentsil oli üks Hamburgi filosoofiaprofessor liigutatud ja vaimustatud Lotmani büstist ülikooli raamatukogus, aga ka hämmeldunud, et kohalikud esinejad ei suutnud isegi küsimuse peale suhestada Hermann von Keyserlingi vaateid kultuurisemiootikaga. Tõepoolest: ükski prohvet...

81 kui vene diasporaa kultuuris omaette nähtuse mõtestamine ning selgitamine, kuidas see on mõjutanud vene kultuuri laiemalt. See sai alguse 200 aasta eest seoses Tartusse, Vene impeeriumi ääremaale saksakeelse ülikooli rajamisega, mis tingis siin kolme kultuuritraditsiooni - saksa, eesti ja vene ristumise. Selle temaatikaga on olnud seotud ka viimaste konverentside ettekanded. Üle-eelmise aasta veebruaris tähistati Juri Lotaani 80. sünniaastapäeva ulatusliku kaheharulise rahvusvahelise kongressiga, mis tõi kokku semiootikuid ja kirjandusteadlasi kogu maailmast. Kongressi semiootikaalaste ingliskeelsete ettekannete esimene köide on ilmunud, kirjandusesa kogumik (üle 700 lk) läks äsja trükikotta. Tartu Ülikooli juubeliaastal märgiti suure rahvusvahelise konverentsiga ka 200 aasta möödumist slavistika õpetamise algusest siinses ülikoolis. Mahukas ettekannetekogumik on juba äratanud erialainimeste tähelepanu. Paralleelselt "Puškini lugemiste" korraldamisega anti vene kirjanduse õppetooli jõududega välja J. Lotmani publitsistlike lühiartiklite, mälestuste ja televestluste tekstide kogumik pealkirjaga "Hingekasvatus". 2 Osa neist oli varem ilmunud vaid Eesti ajalehtedes-ajakirjades, osa seni üldse avaldamata. Raamat lõpetab Peterburi kirjastuse Искусство 9-köitelise Lotmani kogutud teoste sarja. Koik see peaks veenma, et Lotmani arhiiv ja temanimeline uurimiskeskus peab jääma Tartusse, sest sellel kooslusel on iseseisev tähendus ja tõmbejõud. 2 MALLE SALUPERE Ю. M. Лотман, Воспитание души. Санкт-Петербург: Искусство-СПБ, Õnnitleme! I I 25. I 29. I Mati Unt - 60 Karl Karlep - 65 Helmi Rajamaa - 95 Viivi Maanso - 75 Ilmar Talve - 85 Liina Lään - 80 Juhan Habicht - 50 Heidi Sarapuu - 60 Helmi Neetar

82 SUMMARIA REIN UNDUSK. "The New Old Heathen of Hell's Bottom": Tammsaare's Parodies of Space Compared to his previous rural novels Anton Hansen Tammsaare's last great work "The New Old Heathen of Hell's Bottom" (1939) appears to be a parody of his former spatial constructions. While the texts of "The Master of Kõrboja Farm" (1922) and "Truth and Justice I" (1926) started with a ritual turn of the main character ("a comer") to the right and up, the Old Heathen arriving from beyond performs a turn to the left and down. However, the radical difference in spatial orientation is not correlated with the characters' semiotic outlook: like the former right-handed "climbers", the Old Heathen is revealed to be a realist disdainful of linguistic functionalism and excessive memoire. It is argued that such a reversal of space without respective changes in the essence of things is brought about by the Old Heathen acting like a fourth dimension of human space: the task performed initially by God has now been handed over to his antipode. ANNE LANGE. Oras's Shelley Comparative literature can reveal many a nuance of texts otherwise concealed. Ants Oras ( ), an influential translator and literary scholar, has admitted that the poetry of P. B. Shelley has had a decisive effect on his artistic tastes. His Shelley, however, is only a lyricist of impressions, while Oras's translations, articles and academic studies keep silent about the other aspects of the poet. This focus has been instrumental in shaping the poem "Snow in May" (1940) by Betti Alver. The poem, describing both a meteorological and political scene, aboundsin images that have been described in the academic study of Oras "On Some Aspects of Shelley's Poetic Imagery" (Tartu 1938). The visual perception of Alver reflects the microstructure of Shelley's vision, composed of filaments and moving in spindles. ANNA VERSCHIK. Code-Switching Home and Away The article describes sociolinguistic, grammatical and pragmatic approaches to code-switching, concentrating on several well-known models (MLF, markedness model, pragmatic-grammatical continuum etc). It is argued that neither a strictly grammatical nor a macrosociolinguistic approach can adequately account for all instances of Russian-Estonian code-switching. Code-switching in post-soviet settings (including Estonia) challenges the portrait of a prototypical code-switching person. In the author's view linguistic creativity should be definitely considered as a factor in code-switching. 80

83 INHALT REIN UNDUSK. Tammsaares topologiselle Parodien: Põrgupõhja uus Vanapagan ("Satan mit Gefälschten Pass") 1 ANNE LANGE. Oras iiber Shelley 11 ANNA VERSCHIK. Codewechsel bei den Esten und anderswo 25 MART RANNUT. 15 Jahre estnisches Sprachgesetz 46 REPLIK HEIDO OTS. Die Notwendigkeit zur Änderung der Satzzeichenregeln sollte nicht überbewertet werden 58 REZENSIONEN KÄRT HELLERMA. Baturin und sein total Romantisches (Nikolai Baturin. Kentaur. Tallinn, 2003) 60 EERIK TEDER. Inhaltsreiche Kultursplitter (Salme Raatma. Kultuurikilde endisest Eestist ja väliseesti ajast. Turu, 2002) 63 MEELIS MIHKLA. Zu Entwicklung der Sprechtechnologie (Einar Meister. Promoting Estonian Speech Technology. From Resources to Prototypes. Tartu, 2003) 65 RUNDSCHAU SUMMARIA 68 SO

84 24 kr TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EELK = Eesti Evangeelne Luterlik Kirik; f = fond; KM EKLA = Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv; 1 = leht; m = mapp. ISSN Keeled: sks = saksa. JÄRGMISTES NUMBRITES: Põlva murraku nud- ja tud-kesksõna Valev Uibopuu romaanist "Neli tuld" Toomas Raudami proosast ALFRED KORDELINI SIHTASUTUSE EESTI ALLFONDI a ABIRAHADE TAOTLEMINE Abiraha on mõeldud toetuseks Eestis tegutsevatele eesti keele ja teiste soome-ugri keelte uurijatele ning soome kirjanduse eesti keelde tõlkijatele. Käesoleval aastal tuleb stipendiumidena jagamisele umbes 5400 eurot. Taotlused esitada fondi blanketil, mida võib saada Eesti Keele Instituudi valvelauast Tallinnas, Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolist või Interneti-aadressilt ee/eki/kordelin. Taotlused (masina- või arvutikirjas) saata või tuua Kordelini Eesti fondi esindajale Anu Haagile aadressil: Roosikrantsi 6, Eesti Keele Instituut, Tallinn. Info telefonil või meiliaadressil anu@eki.ee. Taotluste esitamise tähtaeg on 13. veebruar kell Konkursi tulemused tehakse teatavaks emakeelepäevaks, 14. märtsiks.